Mitmed juristid ja ökonomistid on osutanud vajadusele vähendada riigiaparaati ja muuta tegevus tõhusamaks. Ametnikud omakorda väidavad, et riigi pidamine ongi kallis ja nende tegevus on hädavajalik ja kõiki võimalusi on kasutatud.
Riigiaparaadi kulude vähendamine võib toimuda kahel omavahel läbipõimuval moel – ametnike arvu vähendamisega ja töö efektiivsuse tõstmisega.
Riigiaparaadi efektiivsuse mudel hõlmab järgmisi komponente. Esiteks – kuidas täidetakse riigi eesmärke? Riigi eesmärgid pole eelarve kuluridade täitmine, vaid pikaajaline kokkulepitud parteideülene suund.
Teiseks – riigiaparaadi kasutuses olevate ressursside suhe väljundisse ehk mida me raha eest saame? Kolmandaks – kas riigiaparaat suudab talle eraldatud ressursse kasutada planeeritud tasemel?
Efektiivsuskomponentide analüüsil võiks vaadelda järgmisi järgnevaid küsimusi.
Esiteks – milline on riigiaparaadi kompetentsus ja kuidas riigiaparaadi eri osade kompetentsus mõjutab väljundit? Ametnikkonna kompetentsus eri tasanditel võib olla erinev. Riigiametnike kompetentsust ja efektiivsust mõjutab poliitikute poliitiline tahe, poliitilisel tahtel on üsna vähe seost tegemist oskuslike valikutega. Kui suur peaks üldse olema riigiaparaat oma jooksva kompetentsuse tasemel? Kas riigiaparaadi kompetentsust on mõõdetud ja hinnatud ja miks pole tulemusi maksumaksjale avalikult tutvustatud?
Teiseks – kas valimiste järgselt riigiaparaat saab toimida ilma drastiliste muutusteta eesmärkides ja väljundites? Eesti riiki iseloomustavad pidevad ametialased revolutsioonid – kõik eelnenu osutub valeks, „õnneliku homse“ ehitamine algab nullist ja uuest suunast ja uute kuludega. Kujutage ettevõtte kontori efektiivsust, kui omanike vahetusega kaasneb ebaselge eesmärkide ja vahendite hüplev vahetus.
Riigiaparaat peaks toimima mingi eesmärkide järjepidevuse alusel. Mida tähendab hädavajadus muuta riigiaparaadi eesmärke ja toimimist? Kas poliitikute poolt poliitilised eesmärgid riigiaparaadile on arukad? Kuidas riigiaparaat seostab ühtseks tervikuks valitsusliidu ministrite erinevad eesmärgid? Millises seoses on eesmärkide valik ja riigiaparaadi kulud?
Kolmandaks – mida tähendab riigiaparaadis innovatsioon, paindlikkus ja õppimine ja kas seda analüüsitakse? Millised on uued töömeetodid asjaajamises – kas peale digitaalsete teenuste juurutamise on ka muid uusi asjaajamise võtteid? Riigiaparaat kogub hulgaliselt andmeid, milline on innovatsioon andmete kasutamisel nii teenuste osutamisel kui juhtimisotsuste ettevalmistamisel? Kuidas õpitu vähendab riigiaparaadi kulusid ja kas üldse vähendab?
Neljandaks – kuidas riigiaparaadi eri osad mobiliseerivad oma ressursse? Kas riigiaparaadi eri osad kasutavad ressursse kokku koondades või igaüks tegutseb „oma tornis“ ? Kas ja kuidas toimub ametkondlike piiride ületamine? Kas ametkondlikud struktuurid on ilma dubleerimiseta? Millised reeglid sätestavad kulude juhtimist? Kuidas reeglid mõjutavad tulemuste saavutamist ja kui täpselt reegleid järgitakse?
Viiendaks – kas riigiaparaat ettevõtjate ja eraisikute aitamise abil ei takista bürokraatiaga ettevõtjate ja eraisikute tegevust? Indrek Neivelt on väitnud, et riik oleks saavutanud paljudes asjades paremaid tulemusi, kui ametnikud poleks midagi teinud. Kas riigiaparaat aitab (suurendab tegevusvabadust ja vähendab ühiskonna kulusid) või vähendab vabadust (seab kitsendusi ja suurendab kulusid)?
Turumajandus on iseorganiseeruv ja riik peaks sekkuma vaid turutõrgete korral. Kuid ka turutõrgetes peaksid ametnikud oskama juhtida turutõrgete haldamist – kas ametnikud oskavad seda teha optimaalsel moel?
Kuuendaks – kas riigiaparaadi tegevuse ja mõju kontroll ja analüüs on piisav? Milliseid näitajaid kasutatakse analüüsi, kui laialdaselt on analüüsi haaratud sõltumatud organisatsioonid ja kas järeldusi ellu viiakse? Kuidas riigiaparaat ise oma riske hindab? Kas Eesti riigiaparaati ei iseloomusta mitte riskide eest põgenemine ja seetõttu ressursside ebatõhus kasutamine? Miks on Eesti riigis levinud kulude, aga mitte tulemuste kontroll – sellega tegelikult kontrollitakse protsessi, aga ühiskonnale on väljund olulisem?
Näitena võib tuua riigihanked – lärm käib riigihanke läbiviimise ja hinna üle, aga vähe väljundite üle. Mida teha, kui riigiaparaadil pidevalt, mõnes valdkonnas aga alati, pole tulemusi? Näiteks püüdlusel organiseerida eesti keele õpet – hoolimata suurest rahast on tulemus seni olnud kesine.
Kõikide eespool märgitud küsimuste üle võiks poliitilised parteid arutleda – meie, lihtsad Eesti Vabariigi kodanikud pole rahul, kuidas meie raha riigiaparaadi ülalpidamiseks kasutatakse ja kuidas riigiaparaat töötab.
Alver Aria