Seni on justiitsminister Liisa-Ly Pakosta üritanud avalikkust rahustada raudkindla retoorikaga: leping tagab, et mitte ükski kinnipeetav ei jää pärast karistuse kandmist Eestisse ning asüüli neile siin ei anta. See poliitiline narratiiv on aga üles ehitatud ohtlikule pooltõele, mis ignoreerib rahvusvahelise õiguse baasprintsiipe.
Justiitsminister ei saa mitte ühegi kahepoolse lepinguga astuda üle ÜRO pagulasseisundi konventsioonist ega Euroopa inimõiguste normidest. Hetkest, mil esimesed Rootsi vangid astusid täna Ämaris lennukilt maha ja nad paigutatakse Eesti riigi hallatavasse Tartu vanglasse, laieneb neile täielik õigus esitada Eesti riigile varjupaigataotlus. Ükski riikidevaheline äritehing ei tühista üksikisiku õigust taotleda asüüli riigis, kus ta reaalselt viibib ja mille jurisdiktsiooni all ta on.
Kui mõni kinnipeetav otsustab kavalalt või meeleheitest asüülimenetluse käivitada, on Eesti Politsei- ja Piirivalveamet seaduse silmis kohustatud seda taotlust menetlema. Seda ei saa peatada ministri käskkiri ega valitsuse poliitiline tahe. Menetluse ajaks peatub igasugune sunniviisiline väljasaatmine – see tähendab, et vang jääb juriidilisse vahealasse, kus Eesti kohus peab hakkama vaagima tema julgeolekuriske ja inimõigusi.
Siit koorubki välja probleemi järgmine, puhtalt praktiline tasand: juba praegu ülekoormatud Eesti kohtusüsteem saab kaela uue ja ettearvamatu lisakoormuse. Meie haldus- ja ringkonnakohtud, mis maadlevad igapäevaselt Eesti kodanike ja siinsete ettevõtete venivate vaidlustega, peavad hakkama oma aega ning ressurssi kulutama Rootsi importvangide inimõiguste ja varjupaigataotluste lahkamisele.
Iga asüülitaotlus tähendab potentsiaalselt aastatepikkust kohtusaagat läbi mitme astme. Rootsi pool võib küll lepingujärgselt need kulud rahaliselt kinni maksta, kuid raha ei asenda Eesti kohtunike töötunde ega lahenda tõsiasja, et meie oma riigi õigusemõistmine aeglustub siinsete inimeste jaoks veelgi.
Seda riski võimendab leping ise, mis on sõnastatud viisil, mida saab kaheti mõista. Ühelt poolt reklaamib valitsus kokkulepet kui ranget ja absoluutset kohustust kurjategijad karistusaja lõppedes riigist välja saata. Teisalt on lepingusse sisse kirjutatud detailsed punktid selle kohta, mis saab siis, kui vang „viibib Eestis kauem seoses asüülitaotluse või uue kuriteo uurimisega“. See juriidiline topeltmäng näitab, et leping polegi nii lollikindel, kui väidetakse. Ühe käega justkui välistatakse asüül, kuid teise käega on lepingus juba ette ette valmistatud reeglid olukorraks, kus asüülimenetlus reaalselt käivitub.
See juriidiline kaksikmõte jätab õhku õigustatud küsimuse: kas meile müüdi vankumatut julgeolekugarantiid või hoopis riskantset juriidilist halli ala?
Ämari lennuväljal maandunud lennuk tõi Eestisse mitte ainult Rootsi vangid, vaid ka reaalse õigusliku ja logistilise vastutuse, mille tegelikku ulatust ning mõju meie kohtusüsteemile näitavad alles järgmised kuud ja esimesed võimalikud kohtuvaidlused.
Rainis Lipstok