Trump on varemgi globaalsetest kliimakohustustest taganenud, aga seekord on teisiti…
Seekord on muudatus siiski teatud määral püsiv. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni enda sihtimisega on Trumpi administratsioon lammutanud õigusraamistiku, mis võimaldas lihtsa täidesaatva määrusega kliimahüsteeria tühistada.
Poliitiliselt on sõnum selge: Washington käsitleb kliimadiplomaatiat üha enam välise surve vahendina – see on kasulik Ameerika strateegilistele konkurentidele, koormab USA tööstuslikku konkurentsivõimet ja on kulukas.
Mida peaksid Euroopa tõelised kliimaküsimuste pooldajad nüüd tegema? Üks küsimus, mida Brüsselis, Strasbourgis või Berliinis avalikult harva välja öeldakse, kummitab Euroopa Liidu poliitikakujundajate ja reguleerivate asutuste meeltes: kui kaua jääb EL siduma kliimastrateegiaga, mis ei seo enam sisuliselt ei Ameerika Ühendriike ega arenevaid riike, peale hambutute deklaratsioonide muidugi?
EL seob end jätkuvalt üha ambitsioonikamate eesmärkidega (süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine 90 protsenti võrreldes 1990. aasta tasemega aastaks 2040), õõnestades samal ajal oma tööstusbaasi, süvendades sõltuvust Hiinast ja suurendades lõhet retoorika ja globaalsete heitkoguste reaalsuse vahel.
Selle asemel, et vastata Trumpi lahkumisele oma tavapäraste rituaalsete hukkamõistudega, peaksid Euroopa juhid esitama järgmise küsimuse: kui maailma juhtiv majanduslik ja sõjaline jõud ei taha enam olla lõksus ÜRO juhitud kliimaarhitektuuris, kas poleks siis aeg, et EL omaenda kohustusi selge pilguga ümber hindaks?
Vale vastus jätaks Euroopa liiga hilja avastama, et ta on ohverdanud oma heaolu ja strateegilise autonoomia kliimahullusele, millest on loobunud tema lähimad – ja mõjukaimad – liitlased.
Samuel Furfari
Allikas: National Review