Ametnikeriik tegutseb Eestis põhimõttel “keelan, käsen, poon ja lasen”, üritades eraomandit võimalikult kõvemini pihtide vahele võtta, samas aga on ametnikkonna tegevus sageli ka üliabsurdne.
Ühe ministeeriumi ametnikud otsustasid hakata likvideerima peenramaakulakute klassi. Et see on riiklikul tasemel algatus, seda näitab ka transpordiameti otsus mitte lubada maaettevõtjatel püstitada oma toodangut reklaamivaid silte maanteede äärde.
ERR kirjutab: “Suvel ilmub tee äärde palju silte, mis kutsuvad maasikaid-mustikaid ostma, burgereid sööma, talupoodi sisse põikama või laadale keerama. Väikeste ja süütutena näivaid viitasid omaalgatuslikult tee äärde panna ei tohi, sest need võivad seada ohtu liikluse, hajutades autojuhtide tähelepanu.” Ehk siis: “Transpordiamet on kehtestanud teeäärsetele müügisiltidele hulga nõudeid”.
Bürokraatlik ametnikeriik üritab kõiki kontrollida, piirata, keelata ja trahvida. Aga juhid vaatavad ka vikerkaart taevas, ilusat maastikku, loomi teeäärsel põllul – ühesõnaga, juht pole robot, ta vaatab ka roolis olles seda, mis teda ümbritseb. Sel juhul hajutavad tähelepanu ka arvukad liiklusmärgid.
Muide, eurokolhoosis tahetaksegi edaspidi uutesse autodesse paigaldada kohustuslikud kaamerad, mis jälgivad, kuidas juht roolis olles käitub. Kui leitakse, et juht ei vaata pidevalt teed, võivad teda oodata piirangud loa pikendamisel, samuti hinnatakse tema puhul kindlustusriski suuremaks. Veel üks samm totalitaristliku jälgimisühiskonna suunas.
Samas aga on terve Tallinn täis mõttetuid kampaaniamärke, mis hoiatavad ohtude eest raudtee ületamisel ja need on paigaldatud kohtadesse, kus raudteest pole haisugi, näiteks Tammsaare pargi tänavapoolsesse külge.
Kui see kampaania paar aastat tagasi algas, ütles üks psühholoog otse, et sellistel märkidel on mõtet ainult raudtee vahetus läheduses. Kui juht näeb plakatit “Lase rong läbi!” suvalises kohas, hakkab tema mõte tööle suunas: kus siin see raudtee on? Ehk ta ei mõtle rongiliiklusele, vaid arutleb põhjuse üle, miks see plakat sellises kohas asub. Igatahes kui ta jõuab päris raudteeni, siis reklaami sisu tema mõtetes enam pole.
Edaspidi võiks küberohtude eest hoiatavad reklaamid paigutada rabade laudteede äärde…
Ilmselt mõjuvad sellised mõtteta, lihtsalt kampaania korras laiali paigutatud plakatid hoopis tähelepanu hajutavalt, eriti Tallinna närvilises liikluses. Aga keegi sai kampaaniarahad, pildus plakatid suvalistesse kohtadesse, kasutegur pole tema asi – ja plakatid mõjuvad sama tähelepanu hajutavalt kui “Müün maasikaid!”
Ametnikeriik, mis on paisunud üle mõistuse suureks, tegeleb lollustega, et oma olemasolu õigustada, kuigi üks algatus karjub teisele vastu. Riigi tellimuseks on aga see, et keegi ei tohi midagi ilma range kontrollita teha ning iga saadud sent tuleb ära fikseerida ja maksustada. Lõpuks mängime me “Näljamängudes”…
Uued Uudised