„Midagi võib siin ka hästi minna ja see pole juhuslik, reeglina. Kui midagi kolinal kraavi veereb, siis selleks pole oskust eriti vaja ja parastada ja tänitada on siinkandis ikka meeldivate tegevuste alla liigitatud,“ kirjutab ajakirjanik Andres Raid oma arvamusloos Uutele Uudistele.
Nüüd lõpuks ometi – näib, et Tallinna Linnahall saab korda tehtud. Kokkulepped on sõlmitud ja ilmselt saab asja ka nagu vähemalt Tallinki senisest tegevusest võib järeldada. Kuskil räägiti isegi sadamasõja algusest, see episoodiline pealkiri väärinuks aga pisut enamat.
Praegu pole Tallinna sadamal millegagi hõisata – 2008.aastal oli kaubakäive ca 42 miljonit tonni, tänaseks on see kokku kuivanud ja kõigub kuskil 8 miljoni ümbruses. Transiit on kokku kuivanud, igasugustest edunumbritest saab rääkida vaid reisijateveoga seonduvalt ja see on tõepoolest kasvav suurus. Siiski, ka see et TS Laevad toodi riigi alla, annab väikese plussi. Kogu Tallinna sadama infrastruktuur – kaid, rambid ja tuubused on kõik välja ehitatud just reisijatevedu ja just Tallinki silmas pidades. Kujutage nüüd ette, kui Tallink korrastab Linnahalli, teeb sinna kõrvale sadama ja viib oma laevad sinna – mida hakkab tegema Tallinna Sadam? Kuivab kokku või hakkab Tallinkiga maksku mis maksab (sõna otseses mõttes9 kokkuleppeid otsima? Tõsi,
Linnahalli äärset lahesoppi tuleks süvendada, rajada tuleks paar lainemurdjat – see kõik on pisiasi. Olgu, Tallinna sadam saab edaspidi „kiusata“ Tallinki ehk väljumisaegadega tehes eelistuse Eckeröle ja Vikingile, kuid see on ületatav. Tõsisem takistus on ka – kuidagi peab „uuristama“ endale pääsu Reidi teele, praegu seda pole. Tallinkis on peaga mehed – milleks hakata selle pärast ise pead vaevama, kui selleks on olemas Tallinna linnavalitsus! Saab ju seegi korda tehtud kvartali aupaistes osa sellest enda peale ja miks mitte rajada Tallinkile see tee kenasti valmis?!
Tallinki meestel on haaret, oskust ja ettevõtlikkust. Nad on ju mängleva kergusega saanud endale õiguse tuua otse Venemaalt laevade kütuseks kasutatavat gaasi ja siinne gaasitorustik on ju ka nende omanduses – lihtsalt osatakse pisut ette näha raha lugeda. See kõik oli hästi. Pisut küsitavam on asi eesti merenduses laiemalt.
Laevade tagasitoomine Eesti lipu alla on kampaaniana juba ammu üleval, tehtud pole midagi, see tähendab – saavutatud pole midagi. Sinna poole liikumise protsess on muidugi poliitiliselt ehk huvitav ja alati aktuaalne ehk permanentne, kuid kui tulemust tahetakse, siis on selge, et praegune ametnike armee Veeteede Ametiga (VTA) eesotsas sellega hakkama ei saa. Eesti kapitalile kuulub umbes 60 alust (Tschudi Shipping, CFS, Amisco jne) ja miks peaks kulutama ca 30 000 eurot (ümbervormistamise maks, see ei kehti uutele alustele) muuhulgas sellele, et nad siia registrisse tuua? VTA-l on küll register olemas, mille suhtes on see mugavam, parem ja odavam kui mujal? Vastus on lihtne – ei olegi. Tõsi, meenub siinse suure tegija A. Lugtmeiyeri palve meie sadama juhile: „Anna parem hinnakiri, mis kuipalju maksab – hoiame nii aega lihtsalt kokku!“
Õige peatselt saavad otsa praeguse VTA juhi volitused ja näis, kas on Taavi Aasa istme alla pandud samasugune miin nagu seda eelmistest võimudest mahajäetud „agendid“ seda maaelu ministeeriumis korraldasid?
Midagi pole teha, Eesti on väike ja kõik tunnevad kõiki – isegi praegune majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) sisauditi juht olevat kogemata kombel endise MKM-i ja praeguse sotsiaalministeeriumi kantsleri Maarika Priske kooliaegne pinginaaber).
Või tahab siiski Aas protsessi- ja loosungipõhiselt merenduselt üle minna asjatundlikule ja efektiivselt toimivale merepoliitikale või hoopis jätkata pühapäevast rahulikku ja kaiäärset hobikalapüüki.