“Järgnev kirjutis osutus võimalikuks vaid tänu kuid (!!!) kestnud kirjavahetusele erinevate instantsidega ja ajendiks sai Liisa Ly Pakosta väide sotsiaalmeedias, et oleme koos Igor Gräziniga teda saates Poolkuu laimanud, öeldes otse, et Pakostal puudub õigusalane ettevalmistus võrdõiguslikkuse voliniku ametikohal töötamiseks – eeldab see ju eelkõige just tööd õigusaktidega.
Väide – Liisa-Ly Pakostal ei ole õigusalast kõrgharidust, kuid mingil imelikul viisil ei olnud see mingiks takistuseks tema immatrikuleerimisel otse Tallinna Ülikooli magistriõppesse (ilma bakat omamata), samuti polnud see takistuseks Pakosta nimetamisel soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametikohale.
Selle, tänaseks kinnitust saanud faktiväite Liisa-Ly Pakosta kohta, et tal puudub õigusteadmistes kraad, kuid on arusaamatutel asjaoludel siiski 2019. sügisel immatrikuleeritud õigusteaduse magistriõppesse Tallinna Ülikooli, ilma, et tal oleks olnud eelnevalt omandatud selleks eeldus bakalauruse astmes, esitasingi saates Poolkuu Igor Gräziniga. Peale seda saadeti mulle dokument, milles Liisa-Ly Pakosta nimetab minu poolt väidetut ulm-koomiliseks väljamõeldiseks.
Loomulikult, et vältida valearusaamasid, hakkasin fakte veelkord üle kontrollima. Saatsin teabenõuded nii Tallinna Ülikoolile, kui ka sotsiaalministrile Tanel Kiigele. Soovisin lihtsalt haridust tõendavatest dokumentidest ärakirju, ei midagi enamat.
Ja nüüd läks huvitavaks: Sotsiaalministeeriumist täideti teabenõue ainult osaliselt, mulle edastati ministri käskkiri 21.08.2020 nr 51-T, mille alusel Liisa-Ly Pakosta nimetati soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametikohale uueks tähtajaks, määrates ametipalgaks kõrgemate riigiteenijate indekseeritud kõrgeima palgamäära ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametipalga koefitsendi korrutise.
Kuid haridust tõendavaid dokumente (mida ma küsisin) ei esitatud, lihtkirjas mainiti vaid üldiselt: Liisa-Ly Pakosta haridus vastas konkursitingimustes nõutule. Mis puudutab Teie teisi küsimusi, siis me ei ole volitatud esitama kandidaatide isikuandmeid kolmandatele isikutele.
Mingeid isikuandmeid teiste kandidaatide kohta ma üldse ei küsinudki…
Tallinna Ülikoolist omakorda sain sellise vastuse: “Infot varasemalt omandatud kraadi kohta ja millisel erialal, mis oli omandatud enne Tallinna Ülikooli immatrikuleerimist enam Tallinna Ülikoolil säilitatud ei ole. Tallinna Ülikooli dokumentide loetelu punkt 8.1.-32 alusel säilitatakse üliõpilaskandidaatide vastuvõtutoimikuid 1 aasta jooksul vastuvõetute nimekirjade avalikustamisest. Üliõpilaskandidaat Liisa-Ly Pakosta puhul toimus vastuvõetute nimekirja avaldamine juulis 2019 ehk rohkem kui aasta aega tagasi (ka esialgse teabenõude 17.08.2020 esitamise seisuga) ja seetõttu Tallinna Ülikool neid dokumente säilitanud ei ole.”
Uurisin enda kunagiste dokumentide kohta erinevatest õppeasutustest ammu enne netiaega – need on küll kenasti säilunud. Üks detail veel – võtsin ka ise kõigepealt TLU-ga ühendust ja avaldasin soovi Pakosta kombel korrata. Naerdi välja…
Minu teada on meil ju avaliku teenistuse konkursid avalikud. Avalikus teenistuses olevate isikute haridus ei saa olla salastatud ehk vaid ametisiseseks kasutamiseks kuulutatud dokument. Aga järeldada saab seda, et nii Sotsiaalministeerium kui ka ülikool miskipärast ei soovi avaldada andmeid selle kohta, kas Liisa-Ly Pakostal on omandatud kraad õigusteadmistes või mitte, kogu asjaajamise vältel tundsin vaistlikult kogu aeg, et olin vastama sunnitud isikud asetanud tahtmatult väga ebamugavasse olukorda.
Aga ehk tasuks minna ajaloos pisut tagasi, nii umbes viis aastat. Minu mäletamist mööda toimus ka siis samale ametikohale nimetatud Liisa-Ly Pakosta puhul vaidlustus ühe teise kandideerija poolt, kes ei osutunud valituks. Mittevalitu põhiargument seisneski selles, et Liisa-Ly Pakostal puuduvad õigusteadmised (kraad õigusteaduses), seega ei ole ta suuteline õiguslikke küsimusi lahendama, õiguslikud küsimused on selles valdkonnas aga igapäevane töö. Kuna amet loodi Euroopa Liidu õigusaktide alusel, siis need sätestasid ka standardid selle ameti töötajatele. Kuid see kõik ametnikku ei taandanud, samuti ei loobunud ka Pakosta ise.
Kuidas see võimalik on – mingi otsekui müstiline immatrikuleerimine otse õigusteaduse magistriõppesse ja seda vahetult enne eelmise ametiaja lõppu käesoleva aasta märtsis.
Tallinna Ülikooli vastuvõtutingimuste ja korra § 4 lõike 1 alusel kõrgharidusõppe teise astme õppesse on õigus kandideerida isikul, kellel on bakalaureusekraad või sellele vastav kvalifikatsioon ja kes vastab õppekavapõhistele õppe alustamise tingimustele.
Juhul, kui on omandatud kraad sotsiaalteadustes, siis eelnevalt peavad olema läbitud avatud õppes kohustuslikud eeldusained nagu tsiviilõiguse üldosa, karistusõigus, võlaõigus jne. Teatavasti bakalaureuse astme karistusõiguse aines kukub keskmiselt eksamitel läbi üks kolmandik üliõpilastest.
Aga tulles nüüd meie teema juurde tagasi, siis ei ole saladuseks, et magistrant Liisa-Ly Pakosta lahendas juba vahetult peale immatrikuleerimist 2019. aasta sügisel aines „Karistusõiguse Probleemid“ probleeme, mis seotud karistusõigusega ja kevadel probleeme, mis seotud Euroopa Liidu õigusega.
Jah, kuidas nüüd sellele vaatavad need üliõpilased baka-astmes, kelle karistusõiguse või krimaalmenetluse tulemus oli näiteks F? Võib-olla lahendaks õiguslikke probleeme hoopis ilma eeldusaineta ja milleks higistavad siis osad usinad õppurid bakaõppes üleüldse ?!
On siis ikkagi on olemas võrdset kohtlemist või on võrdsed võrdsemad, või kuidas – proua võrdsusvolinik?!”
Andres Raid, ajakirjanik
