Kogu see tsentraliseerimise loosung koos jagamise (mitte arusaamise, vaid laialijagamise tähenduses) ja detsentraliseerimisega üheaegselt on vastuoksusi täis nii semantiliselt kui olemuslikult ning selles mõttes pole tänapäevaste uusmarksistide ehk sotside ja nende derivaatide ideedes midagi uut.
Lev Trotski sünnipärase nimega Leiba Davidovitš Bronštein (07.11.1879 – 21.08.1940) avaldas 19. juunil 1923. aastal ajalehes „Pravda“ nr 155 artikli “Vanast perekonna mudelist uueni”, milles on kirjutatud:
“…Töölisriik peab saama rikkamaks, et saaks juba tõsiselt ja korralikult alustada laste avaliku haridusega ning vabastada samas pere köögist ja pesust… Pesu peaks pesema hea avalik pesula. Söök on saadaval heas avalikus restoranis. Mantli saab õmblustöökojast. Lapsi peaksid kasvatama tublid rahvakasvatajad, kes leiavad selles küsimuses oma tõelise kutsumuse. Siis vabaneb side mehe ja naise vahel kõigest välisest, kõrvalisest, pealesurutud, juhuslikust. Üks lakkab teise elu piiramast. Lõpuks kehtestatakse tõeline võrdsus. Suhtlemise määrab ainult vastastikune külgetõmme. Aga just tänu sellele omandab see sisemise stabiilsuse – loomulikult mitte kõigile ühesuguse ja mitte kellelegi kohustuslikuna….”
Kas ei kõla kuidagi tänapäevaselt?!
Tänapäeva majandusfoorumitel kuulutatud “Jagamise Ühiskonna” või “Suure Lähtestamise” pealkirjades sisalduvad teesid on vahetult ja äravahetamiseni sarnased juba ammu Trotski poolt kirja pandule. Tegelikult vajame hüpet jaburate ja teab kust tuletatud vajaduste valdkonnast, unustades meelega reaalsed tarvidused, reaalse vabaduse valdkonda, kus sellesama vabadusega käivad kaasas nii kohustused kui ka vastutus ja lähtekohaks ei oleks mingi punane düstoopia, vaid Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas enam kui selgelt kirja pandud põhimõtted.
Andres Raid