Päevalehes ilmus artikkel, kus anti teada, et Eesti otsivat taga ja suisa tikutulega neid, kes oskavad ukraina keelt.
Kodanik luges seda teksti ja ukraina keele oskajana võttis artiklis esinenud Sotsiaalministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusameti töötajatega ühendust. Väide on pisut ebatäpne – õigem oleks öelda – hakkas otsima omakorda neid ametnikke, keda artiklis mainiti ja kes on pühendunud nende inimeste otsimisele.
Üritamine ei viinud aga ses mõttes kuskile, et ametnikke polnud võimalik leida. Küll olid seal teised töötajad samadest osakondadest, kes lubasid info koheselt edasi anda, sest suur häda ju käes.
Ja mis juhtus?! Ei midagi! Keegi ühendust ei võtnudki, ju pole see tikutulega otsimine nii väga otsimine midagi ja mingit häda tegelikult polegi, äkki on ametnikul hoopis ükskõik?!
Teisalt jällegi – ametnikul on ülesanne otsida, mitte leida. Äkki on ametniku hirm selles, et kui leiabki, on tema funktsioon täidetud ja teda pole lihtsalt enam vaja ja tema vajadus säilibki senikaua, kuni otsimine kestab?!
Näilisuse tootmine käib täie hooga, see on vaid detail, kuid praegusele totaalsele segadusele ja ametnike ebakompetentsusele ning kõige otsesemale valetamisele üliheaks illustratsiooniks.
Andres Raid, ajakirjanik