Kes meist ei teaks kuulsaid eri riikide väepealikuid alates ajast enne Kristust kuni tänapäevani. Teame ka Eesti Vabariigi väejuhte nagu Laidoner, Põdder, Tõnisson, Larka ja paljud teised. Märksa vähem räägitakse aga tagalapealikest — kui üldse. Ehk oskavad ajaloolased neid nimetada, kuid laiemalt on nende roll jäänud varju. Vabadussõja ajast meenub siiski Johan Pitka, kes paistis silma erakordse organiseerijana: ta tegeles varustuse, tagala ülesehitamise ning erinevate väeliikide loomise ja juhtimisega. Pitka mõistis, et iga detail — varustus, logistika, strateegia ning rahva ja sõdurite meelsus — on ülioluline.
Tugev tagala on vajalik mitte ainult edukaks väejuhtimiseks, vaid ka tippspordis, perekonna toimimises, erakonna tegevuses ja paljudes teistes valdkondades. See tõstatab küsimuse: miks on tagala nii oluline ja milline on selle tegelik roll?
Seda saab hästi ilmestada malemängu kaudu, tuues paralleeli erakonna valmistumisega Riigikogu valimisteks. Nagu males, püüavad ka poliitilised vastased takistada meie tugevamate jõudude jõudmist „laua teisele poolele“ ehk Toompeale.
Seetõttu tuleb esmalt hinnata oma jõude ja võimalusi — oma „figuure“. Kuigi sageli kasutatakse sõna „nupp“, on „figuur“ täpsem ja annab mängule kaalu ning isikupära. Sageli peetakse kõige tugevamaks lipu ja kõige nõrgemaks etturi rolli, kuid tegelikkuses selgub iga figuuri tõeline väärtus alles mängu käigus.
Oleme kõik kuulnud väljendeid nagu „ma olen kõigest ettur“ või „ettureid saab lihtsalt ohverdada“. Tegelikult on ettur ainus figuur, kes võib jõuda vastase tagalasse ja muutuda millekski palju võimsamaks — näiteks lipuks — ning sellega otsustavalt mõjutada kogu mängu kulgu ja tulemust. Samal ajal võib ka kõige tugevam figuur sattuda halba positsiooni ja jääda oma potentsiaalist ilma.
Enne liikumahakkamist tuleb rivistada üles oma jõud ja hinnata ressursse ning reserve. Tee sihile — Toompeale — on pikk, kurnav ja ohvriterohke, kuid oskusliku tegutsemise korral tulemuslik. Kas meil on plaan A? Aga plaan B, C või D? Kas läheme otsesesse vastasseisu keskväljal või kasutame teravat läbimurret vastase positsioonidesse, lõigates läbi nende koostöö? Kas ründame tiibadelt või kasutame pettemanöövreid? Ja mis kõige olulisem — kuidas kaitseme oma tagalat? Need on küsimused, millega tuleb tegeleda enne esimest käiku.
Mäng algab tavaliselt etturitega — klassikaliste avangutega, mis võivad olla provotseerivad või ettevaatlikud, agressiivsed või tagasihoidlikud. Nende kaudu püütakse mõista vastase kavatsusi. Nagu üks suurmeister kord selgitas: ta ei mõtle mitte järgmist käiku, vaid juba kümneid käike ette, hinnates võimalikke arenguid ja ohte. Samamoodi tuleb ka meil ette näha erinevaid stsenaariume ja valmistada ette alternatiivsed plaanid.
On selge, et kõik etturid ei jõua lõpuni. Kuid kui nad peavad langema, siis võimalikult suure mõjuga — tekitades vastasele kahju ja segadust. Samal ajal tuleb leida need, kes suudavad murda vastase tagalasse ja seal olukorda otsustavalt muuta. See nõuab teadlikku suunamist, tuge ja ressurssi.
Malemäng õpetab hästi ka tagala tähtsust. Kui ajalooliselt olid kuningad sageli lahinguväljal eesliinil, siis males on kuningas kõige haavatavam figuur. Ta asub tagalas ja vajab pidevat kaitset — ta on justkui staap. Tema liikumisvõimalused on piiratud ning mängu alguses viiakse ta sageli vangerduse abil turvalisemasse kohta. Kuningat ei tohi jätta kaitseta, sest tema kaotus tähendab mängu lõppu.
Kuigi võib tekkida kiusatus keskenduda vaid rünnakule ja aktiivsele tegutsemisele, ei tohi unustada tagala kaitset. Kuningat võib küll tuua keskväljale, kuid see on riskantne ja nõuab märkimisväärset ressurssi. Sama probleem on ka vastasel — ka nemad peavad oma „staapi“ kaitsma.
Ressurss on alati piiratud ning see tuleb jagada targalt. Osa jõude liigub rünnakule, osa tegutseb keskväljal, olles valmis toetama nii rünnakut kui ka tagalat. Kolmas osa töötabki tagalas: kaitseb staapi, tõrjub vastase rünnakuid, tagab varustuse, side ja info liikumise, hoolitseb haavatute ja varustuse eest ning toetab eesliini.
Tagalas paiknevad esialgu ka raskemad jõud — „vankrid“, mille kaugtuli muutub eriti tõhusaks siis, kui neile avatakse liikumis- ja tegutsemisruum. Samuti mängivad olulist rolli teised figuurid: odad (ohvitserid), kes võivad täpselt ja ohtlikult tegutseda, ning ratsud, kes oma eripärase liikumisega suudavad ootamatult vastase ridadesse tungida.
Lõppkokkuvõttes sõltub edu kõigi nende jõudude koordineeritud tegutsemisest. Ainult siis, kui tagala on tugev ja valmis, saab alustada otsustavat liikumist eesmärgi suunas. Seni tuleb teha ettevalmistustöid: äratada inimesi, tugevdada varustust ning lihvida strateegiat ja taktikat.
Andres Treimann, EKRE Tartu linn