See on üldine pilt, et Eestis kahaneb väärtkultuuri rahastamine ning nagu pärmi peal kasvab palaganikultuurile raisatud raha. Olgu selle näiteks või Tartu kui Euroopa kultuuripealinn, mida püüti muuta labaseks ärklejate palaganiks. Palaganikultuuri pumbati miljoneid, loomulikult väärtkultuuri arvel. Miks ma ei imesta, et samal ajal jäi sinimustvalge lipu 140. aastapäev suuresti tähelepanuta?
Kultuuriministeeriumi mahitatud palaganikultuuri ajastul kallatakse solgipang Eesti rahvale pähe otse aastavahetuse eetris, muidugi ärkleva kultuuriministri ja ERRi juhatuse vaikival heakskiidul. Samal ajal neelab palaganikultuuri üha rohkem vahendav ETV riigieelarvest 56 miljonit. Drag show jahmatav naiste ja emaduse alandamine, beebide pildumine asatavahetuse otse-eetris jääb praeguse ajastu sümboliks, kus julgeolekuohtude ajastul peab arutama, kes on naine ja kes on mees, kas end transiks nimetav mees võib võistelda naiste aladel ja purustada naiste luid. See on liberaalse kultuuri tipp, see on spordieetika, millest minister ei räägi. Ta hoopis mahitab naiste alandamist ja spordist tõrjumist meestest petiste poolt, kes end naiste eest medalite noppimise huvides naisteks nimetavad.
Transhullus, mida meie tublid liberaalid tahavad uueks normaalsuseks kujundada, otsib tegelikult maailmas juba endale sobivat prügikasti. Tuule suund on muutunud, aeg on ka vasakliberaalidel oma vaateid muuta. Nii tegi Briti ülemkohus äsja otsuseks, et üksnes bioloogilistel naistel on õigus tippspordis kaasa lüüa.
Kuidas siis samal ajal, laulu‑ ja tantsupeo aastal, tantsuõpetajate ja koorijuhtide palkadega ikkagi on? Eesti Koorijuhtide Liit ja rahvatantsu ja rahvamuusika selts viisid läbi kampaania “Koorijuht on elukutse / Tantsujuht on elukutse”. Ja nad tahtsid just poliitikute südametunnistusele koputada, aga poliitilised juhid ei kuulanud.
Täna on Eestis pea 60 000 koorilaulu- ja rahvatantsu harrastajat, kuid juba kümne aasta pärast terendab eestvedajate puudus. Elukutse vähese väärtustamise ja haridusele mittevastava palga tõttu on aasta-aastalt vähenenud noorte huvi kõrgkoolis nendel erialadel õppida. See viib kiiresti koorimuusika ja rahvatantsu valdkonna hääbumisele. Kui aastatel 1980–2000 lõpetas Eesti Muusika‑ ja Teatriakadeemia aastas keskmiselt 12 noort koorijuhti, siis viimase kümne aastaga on see number langenud vaid kaks lõpetajani aastas. Kui see ei ole signaal laulupeotraditsiooni jätkumise ohustatuse kohta, siis milline signaal üldse selleks kõlbab?
Kultuuriminister Heidy Purga lobises välja, et kõik, mida Ukraina pagulaste kohta on räägitud, on vale. Muidugi valetas minister, et pagulasstaatus on midagi ajutist, nagu seadus ette näeb. Ei, minister kinnitas uhkusega, et enamus pagulastest kavatseb siia jääda ja see projekt edeneb väga hästi. Inimeste kaaperdamine riigist, kes soovib oma rahvast tagasi saada ja võitleb oma elu eest – vaat see on Ukraina reetmine. Teie jaoks on ukrainlased tööjõureservuaar, mitte rahvas, kes tahab säilitada oma keelt, kultuuri ja identiteeti. Muidugi, kui te ei mõista oma identiteeti ja teie energia kulub ärklemisele ja drag show’dele, siis te ei mõista ka teiste rahvaste hinge.
Mis puudutab sporti, siis sporditulemuste ehitamine algab õpilasspordist. Aga siin küünitas valitsus esimesena käe huvihariduse raha järele. Selge on see, et spordipüramiidi põhi nõrgeneb. Kaitseressursside Amet hindab igal aastal ligikaudu 9000–9500 noore mehe tervist, kellest vast 40–45 vastavad nõuetele, et kaitseväkke astuda. Kui see ei ole signaal, et kõikvõimalikud projektid on poolikud ja asjad ei edene, siis mis on veel signaal? See on statistika. See on number, see ei ole propaganda. Probleemi sügavam põhjus on tõenäoliselt noorte liikumisharrastuse puudumises, mis on ülemaailmne pandeemia, aga mureks on ka vaimne tervis. Kui sellist hullu soopropagandat teha hommikul õhtul ja lõunal, siis noorte inimeste aju variseb kokku. Jah, te teete seda juba õpikutes, 20 sotsiaalset sugu on kaheksanda klassi õppematerjalides sees. See hulluse ajastu varsti lõpeb, aga te olete ilmselt viimased, kes tule kustutavad.
Rahvusraamatukogu nõukogu liikmena näen, et tähtis raamatute kättesaadavuse jaoks, kultuuripärandi parema kättesaadavuse huvides on edendada kiiresti kultuuripärandi digitaliseerimist. Nii saab ka koolitundides väärtuslikud dokumendid, tekstid ja raamatud kasutusele võtta. Digiriigina on Eesti hoog ammu maha käinud.
Teatrite puhul, Paide teatri- ja muusikamaja senisel kujul edasi ei lähe. Tõsi, maakondadesse jõuab ikka vähem, muuseumide alarahastamine jätkub, töökohad kaovad just maapiirkondades. Aga ühe üleskutsena kutsun ma päästma “Tõe ja õiguse” filmimiseks üles ehitatud võttekohta Rõuge vallas, kuhu saaks kodumaise filmikunsti jaoks pidepunkti säilitada ning Lõuna-Eestis turismi ja kultuuri edendada. Ja Eesti filmide tagasimaksefond, sellega on hästi läinud. Aga Eesti enda filmide rahastamine on kiduma jäänud. Nii et mõelge selle peale. Eesti film tahab rohkem tähelepanu.
Riigikogu EKRE fraktsiooni liikme Anti Poolametsa kõne kultuuriminister Heidy Purga kultuuri- ja spordipoliitika ettekande järel