EKRE tegi Riigikogule ettepaneku hakata kohalikku volikokku kandideerijatelt nõudma vähemalt C1 tasemel eesti keele oskust.
Anti Poolamets selgitas keelenõude vajadust Riigikogu puldis peetud kõnes järgmiselt:
“Põhiseaduse järgi on eesti keel riigikeel ja ametliku asjaajamise keel on eesti keel. Keeleseaduse järgi peavad eesti keelt valdama avaliku sektori töötajad, riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse töötajad. Nad peavad oskama ja kasutama eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks. Isikute hulka, kes peavad oskama eesti keelt, tuleb lugeda ka kohalike omavalitsuste volikogude liikmed. Seda enam, et volikogude töökeel võib seaduse järgi olla vaid eesti keel. Vaid eesti keel.
Paraku oleme täna olukorras, kus paljud kohalike omavalitsuste volikogude liikmed ei valda siiani eesti keelt või ei kasuta eesti keelt sihilikult. Kunagi nõuti kohaliku omavalitsuse volikokku kandideerijatelt eesti keele oskust, aga täna sellist nõuet ei ole. Selle kaotamise tagajärjel rikutakse terves reas omavalitsustes keeleseadust. Palju on näiteid toodud Narva linnast. Veel aasta tagasi oli põhjalik ülevaade Narva volikogu tööst, kus lihtsalt eesti keelt räägitakse näiteks siis, kui Keeleamet kohale saabub, ja siis ka nii, et volikogu esimeest tõlgib teistele, kuna nad lihtsalt ei saa keelest aru.
Nii et lisaks sellele, et pahatihti Putini valijad ehk Venemaa kodanikud valivad meil omavalitsusi, selle kaudu ka presidenti, teostavad riigivõimu, pahatihti valivad nad endale ka venekeelsed esindajad, kellel ei ole riigikeelest õrna aimugi.
Seega langetab see olukord, kus näiteks Narva linnas volinikud ei oska eesti keelt, ju ka teiste inimeste keeleõppe motivatsiooni. Kuidas võim ees, nii tavaline inimene järel. Ja siis me räägime eeskujudest, siis me räägime motiveerimisest, siis me räägime keeleseadusest. Samal ajal oleme võimetud reguleerima omavalitsuse tööd eesti keeles. Minu meelest see näitab pikaajalist jõuetust riigikeele väärikuse hoidmisel ja seaduse täitmisel. Seda ei ole suudetud pikka aega.
Ja kurb vaatepilt tabab meid ju igal pool, Eesti on lihtsalt, eriti Põhja-Eesti, lauskakskeelne riik, ükskõik kuhu sa lähed, kakskeelsus vohab igal pool, on need riigiasutuste leheküljed, reklaamid või mis tahes. Minu meelest selline riik peaks olema seltsimees Brežnevi unistus, et siin on kakskeelne riik, 30 aastat hiljem viiakse Brežnevi unelmate riiki ellu. Tuletame meelde, et venestamislaineid on Eestis olnud palju. 19. sajandi lõpust ja üks kuulsamaid venestuslaineid on olnud veel 1980‑ndatel, kui intensiivistati eesti keele väljatõrjumist avalikust ruumist väga tugevalt. Sellel on siiamaani selge mõju, 40 aastat hiljem. 40 aastat hiljem tantsime venestajate pilli järgi, okupatsioonivõimude pilli järgi, erinevate veidrate ettekäänetega. Nii on. Ma ei hakka neid ette lugema, milliste ette käänetega Brežnevi-Vaino poliitikat tänapäeval ellu viiakse.
Ka Keeleinspektsiooni juht Ilmar Tomusk on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et kui me soovime muuta kohalike omavalitsuste volikogude töö eestikeelseks, tuleb kohalike valimiste seadusesse viia volikogudesse kandideerijatele uuesti sisse eesti keele oskuse nõue. Vastasel juhul mingit muutust ei toimu.
Miks just C1 keeletase? Sellepärast, et see on vajalik juhtimisega seotud töökohtadel, kus tööülesannete hulka võib kuuluda tegevuste kavandamine ja koordineerimine, nõustamine, avalike ettekannete, sõnavõttude ja kirjalike tekstide koostamine. Ehk kõik see, mida volikogu liige vajab volikogu töös istungitel ja erinevates komisjonides.
Näidete varamu on kõigil olemas. Mitte ainult Narva volikogus ei juhtu seda, vaid vaid ka päris mitmetes Ida-Viru volikogudes on tihti kuulda, et ei saada eesti keelega hakkama. Ja seda ei saa pidada seaduse järgimiseks ega ka mitte normaalseks.”