EKRE Riigikogu saadik Anti Poolamets juhtis esmaspäeval Riigikogus tähelepanu sellele, et eurodirektiiv, millele tugineb rikkumisest teavitamise seaduse eelnõu, ei nõua sedavõrd laialdast “koputamist”, kui Kaja Kallase valitsus seda soovib ja on eelnõusse kirjutanud.
“Võtsin selle seaduse lahti, kuna jäi üks väga oluline punkt rääkimata. See on nimelt asjaolu, et siin on kirjas midagi üllatavat. Paragrahv 4: rikkumine käesoleva seaduse tähenduses on ka tegevus või tegevusetus, mis ei kujuta endast õigusrikkumist, kuid on vastuolus õigusnormi eesmärgiga. Mõtlemapanev koht. Keegi on lasknud fantaasial lennata.
Kui me seadustes pingutame ikka selle nimel, et mõisted oleksid võimalikult täpselt paigas, siis siin, kuna tegu on ju europositiivse seadusega, tuleks mõisted anda võimalikult laialt. Ida-Saksa õigusteaduses olevat olnud midagi sarnast, kuidas muidu kenasti jooksid mingid tehnilised reeglid, aga siis olid sellised asjad nagu generaalklauslid, mille alla paigutati kõik ära – midagi üldist, millega sai kinni panna kõik, keda vaja, oli efektiivne, töötas Saksa täpsusega. Stasi arhiivid täitusid isegi abikaasade kaebustega oma abikaasade peale. Nii professionaalselt oli töö tehtud. Siin on selge, et see direktiiv ise on – nii kurb, kui see ka ei ole – mingit laadi euro-Stasi tegemine ja kindlasti ehmatav kõigile, kes arvasid, et selliseid asju ei saa ju seal sündida.
Aga sellegipoolest, mitu korda lugesin direktiivi, ja ennäe imet, me oleme tõepoolest seekord poole juurde pannud. Täiesti vabatahtlikult! Valitsusel on tegelikult taganemistee siin olemas. Ma usun, et Reformierakonnas on mõned inimesed, kes täiesti tõsiselt usuvad, et nad on liberaalid ja ei saa sellest aru. Ja kui nad oma toimikut kusagil ülikoolis otsivad taga, siis leiavad nii mõndagi, nii mõnegi huvitava pealekaebuse enda kohta. Nii et koputan ka nende inimeste südametunnistusele, et siit tuleb jama.
Kui me vaatame seaduse isikulist kohaldamisala, siis see on ka nii laiaks aetud, kui mõistus üldse võtab. Näiteks siin on kirjas, et käesoleva seaduse alusel saab kaitset tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest teavitanud füüsilisest isikust ettevõtja. See on ka ju üks inimene. Äkki tuleks temale ka kanal teha, kus ta saadab kellelegi teate, et ta on ise ka halb inimene. Moodne patukahetsus, võimalus ennast üles anda organitele. Pädev asutus on selle nimi tänapäeval, vanasti oli organ, nüüd on pädev asutus. Võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev isik, vabatahtlikuna tegutsev isik on ka veel isikulises kohaldusalas, nii et äriühingu aktsionär ja osanik. Mis siis veel välja on jäänud? Mul praegu fantaasia ei tööta. Kes on veel puudu? Sportlase toetust saav isik, lepingueelsetes läbirääkimistes olev isik, äriühingu juht- või kontrollorgani liige, ametnik – kõik on sees. Kõiki erialasid ei ole põhjust ära nimetada, “ametnik” on piisavalt üldine, et kõik ametnikud peavad olema sellega hõivatud.
Ja ka need detailid on kõhedust tekitavad. See, kuidas pakutakse välja võimalus advokaadibüroo kaudu rikkumisest teavitada. Väga mugav meetod ja ma arvan, et kunagi tuleb mulle meelde skandaal – see jõudis riigi tasemele välja, kuidas koguti infot, mida ei olnud vaja koguda. See on mul siiamaani meeles. Kui hulk advokaadibüroosid hakkab sensitiivset vilepuhujate jutumärkides infot kokku panema, siis võib sealt tekkida ohtlikke olukordi ka riigile. Neile meeldibki sellist infot kokku koguda ja alatuid advokaate on ennegi nähtud, mõned on isegi advokatuurist välja visatud. Nii et see on terve miiniväli, direktiiv on ohtlik ja see meie laiendus – sellel ei ole isegi Euroopa Liidu sundi taga, sellel ei ole mingit mõtet. Aga taganeda on veel võimalik.”