Eesti Päevaleht avaldas 6. oktoobril endise Postimehe arvamustoimetaja Taavi Minniku artikli, mille laad võrreldes teiste maruliste EKRE-vastaste rünnakutega nõuab lähemat vaatlemist.
See, et ta kohe alguses DDR-ile viidates rahvuskonservatiive „genossedeks“ sõimab, ei tohiks üllatada. Samuti ei üllata tema varasemates „analüüsides“ vasakpoolsete kohustuslikku arsenali kuuluv natsitempli löömine. Seekordne lugu on pigem ahastushüüe, et EKRE valijat ei saa ümber veenda. Minnik võtab esmakordselt omaks EKRE vastase peavooluajakirjanduse sõja: „Ega kõiguta ka see, et Eesti meedia praktiliselt kõigist torudest nende lemmikute pihta tuld annab“. Minnik on hämmingus, ta püüab tuua võrdlusi Res Publica tõusu ja langusega ega suuda aru saada, miks EKRE toetus on kindel ja pigem kasvav.
Ta tahaks nii väga loota, et EKRE-l juhtuks mõni tavapäraselt valitsemise juurde kuuluv äpardus, mille tõttu hakkaks neist ometigi õhk välja visisema nagu raketina Riigikokku lennanud Res Publicast. Samas lükkab ta ise selle lootuse ümber, tõdedes, et EKRE valija üksnes konsolideerub peavoolu rünnakute all.
Tema ettekujutus, mis paistab põhinevat Fukuyama stiilis usule ajaloo lõppu ja sellesse, et liberalismi kõrvale enam maailma mõttelavale midagi paremat ei mahu, ei võimaldagi tal aru saada, et EKRE toetuse põhjused on sügavad, kajastudes rahvaste arhetüüpses vajaduses rahvusriigi järele. EKRE tugevus on just rahvusriigis kehastuvas eestlaste vabadussoovis, mis on umbusklik liberaalide anarhiasse kalduva ükstapuhaluse suhtes, mida ei huvita, mitukümmend tuhat võõrast aastas Eestisse sisse marsib või progressimüüdiga kaasnev põlgus traditsioonide vastu.
48 aastat sotsialistlikke eksperimente okupeeritud Eestis on osas rahvast tekitanud immuunsuse marksistlike ideoloogiate vastu, mis takjana sotsialistidele, liberaalidele ja rohelistele külge kleepuvad. Eestis on vähe teadmist kultuurimarksismi juurtest või klassivõitluse muundumisest sugudevaheliseks võitluseks. Isegi kui ei teata neid õpetusi leiutanud marksistlike teoreetikute nimesid, tajutakse neid ideoloogiaid meetodite ja viljade järgi, kus meetodiks revolutsiooniline tung midagi iga hinna eest ümber kujundada, lõhkuda või muuta. Isegi perekond on taas vasakpoolsete tähtsamaid vaenuobjekte. Rahvuste ja rahvusluse vastu käib aga lakkamatu sõda juba üle saja aasta.
EKRE ja rahvusparteide edu kogu Euroopas on seletatav sellega, et rahvuskonservatiivsus ning rahvusriiki ehitav ideesuund on normaalse rahvuse tuumikideoloogia, mis ei sõltu sedavõrd moevooludest kui liberaalide maailm. Praegu seondub konservatiivide võimas tõusulaine sellega, et rahvad tunnevad Austraaliast USA-ni, et agressiivsete rünnakute tõttu sõnavabadusele, massiimmigratsiooni ja sellega kaasnevate õuduste tõttu on ühiskondlik stabiilsus ohus.
Taavi Minnik räägib ennast sisse kui pettunud propagandisti, kes on kaugel fakte vahendava ajakirjaniku rollist. Ta ütleb: „Tuleb mõista (eriti ajakirjanikuna), et kõiki veenda on võimatu.“ Muidugi ei õnnestu, sest sõltumatusele pretendeeriv ajakirjanik peaks ka fakte vahendama, mitte üksnes „veenma“. Kui faktide asemel määritakse „peavoolus“ päevast päeva kaela lauspropagandat, marksistide revolutsioonilisi ideid või kostitatakse konservatiive Lobjaka stiilis sõimuga, siis hoiab rahvuslikult mõtlev inimene neist eemale nagu kunagisest Kesktelevisiooni „Vremjast“. Ebaausus tuntakse ära.
Kui Minnik käis mõttemängu käigus läbi EKRE nõrku kohti ning tunnistas resigneerunult, et nende valijatele hammas peale ei hakka, siis valis ta valijate poole rusika vibutamise, kuulutades, et tegu on moonakatega, kellest kunagi brigadiri ei saa. „Asi on selles, et inimesed enamuses ei ole eriti targad ning ei viitsi eriti mõelda“ ohkab Minnik.
Valijaid siunates teeb ta näo, et ei tea midagi uuringutest, mille järgi EKRE-l oli 2019 aasta algul ettevõtjate hulgas konkurentsitult kõrgeim toetus – koguni 39,5 %. Samuti on EKRE toetus kõrgeim noorte ning eesti meeste hulgas. Kas saab teisiti, kui propagandistina võtta ajakirjanikku, kes siiani vehib natsimalakaga ja „unustab“ igakuiselt avaldatavad uuringutulemused?
Nagu muinasjutus, jätab Minnik oma pettumusest nõretava loo lõppu helkima lootuse lambikese. Ta loodab, et „Moonikal on olemas kõik eeldused korrata Evelin Ilvese fenomeni.“ Ka siin jookseb Minnik analüütikuna lati alt läbi. Oma mainelise läbikukkumise võlgneb Toomas-Hendrik Ilves iseenda ülbusele. Kodueestlasi õigesti elama ja mõtlema kamandanud väliseestlasena põrus ta Eesti ühiskonna tajumises, importides välismaalaste tahtel siia üdini võõraid, globalistlikke väärtusi. Tema Wikileaksi abiga välja tilkunud mõttevahetus USA saatkonna töötajatega võttis Ilvese arrogantsi kõnekalt kokku: „Eesti Vabariigi presidendi ametikoht sarnaneb vaesusega“. Mäletan, kuidas Ilves oli 1998 aastal välisministrina müügimees Eesti elektrijaamade mahaparseldamiskatsel USA riiulifirmale NRG.
Evelin Ilves on erinevalt Toomas-Hendrikust leidnud endale Eestis põneva niši tervise ja toidu valdkonnas, sellal kui viimane pettunult kodumaa tolmu jalgelt pühkis ning nüüd välismaalt valitsust sõimuga kostitab. Moonika Helme on end näidanud pigem küllaltki tagasihoidliku inimesena, sest isegi tema lauljatalenti on avalikkus üsna harva kuulda saanud ning poliitilisele võitlusele eelistas ta enne Riigikokku valimist pigem emarolli.
Ei ole mingi ime, kui liberaal tõmbub krampi iga konservatiivi postituse peale, sest need inimesed kuuluvad „valesse“ maailma – sellesse, mis Lääne-Euroopa liberaaldemokraatiates on surutud poliitilise korrektsuse alasi ja vihakõneseaduse haamri vahele. Ida-Euroopa riikide eneseteadvus lihtsalt pole veel selle moodsa ajupesu poolt murtud. Minnik oli aga ajas ette tormanud, lootes, et ajakirjanduse loodud miraaž poliitkorrektsest ja vasakliberaalseid väärtusi pärisosaks pidavast Eestist ongi tegelikkus. Rahva suur poolehoid rahvuskonservatiivide nägemusele Eestist on selle peavooluajakirjanduse unelma armutult hajutanud.
UU