Rohepööre tahab pisiasjadeni elu normeerida, mida tunneme kommunismiajast, kui hoiti pilk peal, et inimesed liiga palju vara ei koguks. Jälgiti, et kellelgi ei oleks kahte maja või korterit, kiivalt loeti üle kariloomad ning autoostuluba tuli oodata aastaid, juhul, kui üldse sõidukiomanike ringi lubati. Nüüdki tahetakse rohepöörde sildi all piirata autode omamist, ehituse valdkonnas keeratakse energianõuetega mitu vinti peale.
Nõukogude võim keerles ümber defitsiidi, sealhulgas oli alati puudus teatud toiduainetest. On kõhedust tekitav, kui kliimaminister Yoko Alender täie tõsidusega parlamendi kõnetoolist räägib, miks oleks vaja üht või teist toiduainet maailma päästmise huvides vähem tarbida. Rohepöörajate ja nõukogude võimu ühisjoon on nende auklike teooriate suhtes tehtava kriitika mahasurumine. Inimtekkelise kliimasoojenemise paanika õhutamine meenutab vägisi kurikuulsa Trofim Lõssenko tehtud „teadust”. Too kiusas taga geneetikuid ja propageeris ruutpesiti kartulipanekut. Eesti inimeste fantaasia kommunistliku riigi piirangutest möödahiilimiseks oli külluslik. Täna nimetatakse sarnast käitumist rohepesuks, näo tegemiseks, justkui täidetaks valitsuse käske ja keelde.
Fosforiidist saia ei saa
Nõukogude Liidu väetisetootmise ministeeriumi nõudel kaevandati kõike ja kõikjal, et tagada viisaastakute täitmine kommunistliku partei hüvanguks.
Oli aeg, kui sellele hakati julgelt vastu. Virumaal fosforiidi kaevandamise plaan tähendas keskkonnaohtude kõrval koloniaalmajandust impeeriumi hüvanguks ning järjekordset migratsioonilainet. Valmistasin sõpradega fosforiidivastaseid loosungeid ning mäletan norus peaga teadlasi, kes aeti partei ja valitsuse poolt välja, et õpilaste pahameelt leevendada. Võimas rahvaalgatus pani fosforiidikaevandused seisma ning sütitas julguse nõukogude monstrumile vastu hakata. Fosforiidisõja algusest on möödas 37 aastat ning ring on täis saanud.
Hämmastav, et rohepöörde sildi all, mis justkui peaks loodust kaitsma, on käivitatud suurejoonelised looduskeskkonda kahjustavad plaanid. Ka maavarade järele janunevasse Rail Balticasse pumbatakse rohepöörde loosungite all lähiajal 275 miljonit eurot lisaraha, kuigi samal ajal kuivab Euroopa rahastus kokku. Paradoksaalsel moel on just nüüd, rohehüsteeria kõrghetkedel, plaanis kopp sisse lüüa Lääne-Virumaa fosforiidimaardlatele. Toolse karjäärist plaanib Geoloogiateenistus lähiajal maapinnale tuua kuni 50 tonni fosforiiti, et saada täpsem ülevaate haruldastest muldmetallidest.
Kui suurem kaevandus lõpuks load saab, ei rauge ekskavaatorite hoog. Kunda ja Rakvere vahel pöörataks aastate jooksul maapind 30-40 sügavuselt pahupidi, paljud sellele alale jäävad kodud ja kinnisvarad lähevad sundvõõrandamisele. Ainuüksi Rakvere valla alast on riiklike maavarade aktiivse varuna kaetud 60 protsenti. Praegu töötatakse välja kontsessiooniseadust, millega saaks fosforiidi kaevandamise õigused välisfirmadele üle anda. Juba 2008 aastal käis Austraalia firma Monaro Mining NL meie fosforiidimaardlaid noolimas. Vahepeal on huvi fosforiidi suhtes üksnes kasvanud, samuti rohepöörajate kustumatu janu haruldaste muldmetallide järele. Käib uuring, kuidas fosforiidist ja argilliidist kätte saada nii liitium, vanaadium kui mangaan. Tore looduskaitse kül!
Energiasüsteemi ärastamine ja tuulikumetsad
Samal ajal toimub elektritootmise kantimine maksumaksja poolt doteeritavatele, tuuliku- ja päikeseparke pidavatele eraettevõtjatele. Maksumaksja taskust pigistatakse sadu miljoneid. Meretuuleparkide alad on välisfirmade küüsi langenud. Norra firma Deep Wind Offshore AS sai õiguse rajada tuuleparki Saaremaa külje alla. Ettevõtte plaan näeb ette kahe mereala peale kuni 154 tuuliku püstitamist, mille rootori läbimõõt kuni 250 meetrit. Mis saab lindudest, kes sellise rootori ette jäävad? Kõik see meenutab 2000-2002 aastal toimunud katset kodumaiste poliitikaanide mahitusel Eesti Energia kommiraha eest USA riiulifirmale NRG Energy maha müüa. Tookord koguti jultunud plaani vastu Rahvaliidu eestvedamisel üle 160 000 allkirja. Täna minnakse energiasüsteemi ja maavarade kaaperdamisega välisfirmade poolt uuele ringile. Seda ei tohi lubada.
Üle Eesti on arenduses mitusada tuulikuparki, sest riik on võtnud 2030. aastaks eesmärgi katta kogu riigi elektritarbimine taastuvate allikatega. Järgmise kuue aasta jooksul tuleb püstitada olenevalt võimsusest 350–550 uut tuulikut, mistõttu on vähe omavalitsusi, mis ulmelistest Tallinna teletorni mõõtu tuulikumetsadest puutumata jäävad. Ka päikesepaneelide kummalist tehnomaastikku on üha rohkem paigutatud korralikele põllumaadele. Unustatakse ütlemata, et tuulikute infraheli on uuringute järgi tervisele kahjulik.
Nii tuleb Saarde tuuleparki üheksa 230 meetri kõrgust tuulikut, Tootsi kanti rajatakse 2025 aastaks 241 meetri kõrgusi tuulikuid koguni 38. Ka Vinni vallas, kuhu plaanitakse kümneid 300 meetri kõrguseid monstrumeid, on EKRE sellele plaanile kindlalt vastu. Samas on Reformierakonna juhitud valitsus vastu võtnud justkui kriisiaja seadused, millega surutakse omavalitsused nurka, isegi kui „teletornidele“ vastu hääletatakse. Ebastabiilne energiatootmine tuulikutest ja päikesest toob kaasa kallimad võrgutasud. Ei taheta rääkida, et hiiglaslikud tuulikulabad kujutavad endast suurt reostust. Neid ei osata taaskasutada. Kehitatakse õlgu, kui looduskaunites kohtades, mis muudetakse tööstusmaastikeks, kukuvad kolinal kinnisvarahinnad. Paljudes omavalitsustes on alustatud tuulikute vastu allkirjade kogumist.
Tammsaare pöörab hauas ringi
Nagu Rail Balticale sadade miljonite suunamisest vähe oleks, paisatakse niinimetatud soode taastamise projektidesse 37 miljonit eurot. Kui palju saaks selle summa eest Eesti külade elujõudu turgutada! Soode taastamise sildi all hävitatakse rohkesti metsi.
Üks näide on Tudu lähedal asuv Tudusoo looduskaitseala sihtkaitsevöönd, Natura 2000 alla kuuluv mets. Mõni aasta tagasi lõigati seal halastamatult maha kümneid hektareid ilusat männimetsa alates põlvepikkustest puudest, lõpetades suurte mändidega. Hulk puid ja oksi jäeti maha vedelema. Kraavid aeti kopaga kinni. Seejärel jäi trööstitu pilt lagastatud loodusest, nagu monument neile, kes väidavad, et tegelevad looduse kaitsmisega.
Sarnane vaade avanes Viljandimaal Öördi rabas, kus kraavide kinniajamise tõttu hukkus 50 hektarit metsa. Soode taastamist võiks proovida näiteks Belgias, kus pole sajandeid nähtud ei karu, hunti ega ilvest, kus ei ole võimalik leida põlismetsa. Eestis rakendatav rohepööre koosneb lihtsalt kaugelt sisse ostetud ideedest, mis ei arvesta Eesti probleemide ja tegelike vajadustega mitte üks raas. Meie probleemid on kiire rahvastiku vähenemine maapiirkondades, töökohtade kadumine, koolide sulgemine ja väljaränne. Küsimustele, mida võiks tegelikult rohelisteks, maaeluga seotuteks nimetada, valitsus lahendusi ei paku, vaid üksnes süvendab probleeme.
Tulekul radikaalne kliimaseadus
Kliimaseaduse eelnõu (ametliku nimega kliimakindla majanduse seadus) on plaanis riigikogus läbi suruda 2025. aasta alguses. Tegu on ühe sürrealistlikuma seadusega Eesti ajaloos, mis kinnistab teadusmüüte ja vasakpoolseid ideoloogiaid seaduse jõuga, muutes CO2 kui „suure kurja“ väljajuurimise 2040 aastani riiklikuks ideoloogiaks, määrates, mitu protsenti tuleb „igal viisaastakul“ majandustegevust kokku tõmmata.
Kui nüüd ei tule majandusseadusi mõistvate inimeste vastuhakku, muudetakse ühtlane majanduslangus normiks maailma päästmise sildi all. Toksilise seaduse tulemusel väheneb eksportiva tööstussektori ja teiste ettevõtjate kindlustunne veelgi. Eelnõu seletuskirjast lähtub, et seaduse eesmärkide täitmiseks tuleb riigil 2040. aastaks investeerida kolm miljardit eurot ja erasektoril 11 miljardit eurot. Summa on veel tagasihoidlik, sest kogu senise energiasüsteemi lammutamine CO2 paanika tähe all ning mittetoimiva ja ülikalli süsteemi asemele ehitamine läheb maksma Eesti majanduse konkurentsivõime, tuhandete ettevõtete pankrotistumise ning riigi tulude kahanemise, mille tõttu jäävad tegemata tõeliselt vajalikud asjad.
Selle asemel, et leida raha regionaalpoliitika jaoks, Eesti küla säilimiseks ja kodumaise toidutootmise hüvanguks, ujutatakse meid kõigi kanalite kaudu üle ebateadusliku kliimaärevusega. Kliimaradikalismile tuleb pidurit tõmmata enne, kui Eesti langeb rumalate eksperimentide tõttu riikide konkurentsivõimes veelgi allapoole.
Anti Poolamets, riigikogu liige (EKRE)