Eesti ühiskonnas parasjagu poleemikat tekitanud Kumu ekspositsiooni “Erinevuste esteetika” kuraator Bart Pushaw on ERR-is sõna võtnud, kuid seejuures ta pigem kinnitab kui hajutab kahtlustusi.
Pushaw ütleb, et erinevate rasside kujutamist uuriva näituse tegemine muuseumis ei tähenda veel kunstnike rassistideks tembeldamist ning teoste nimede muutmisega ei soovinud ta öelda midagi eestlaste või Eesti keelepoliitika kohta. Lisaks väidab ta, et probleemiks olevat tema ameerika päritolu.
Ei, probleemiks on kunstiteoste nimetuste poliitkorrektseks kirjutamine ja see, et toiming tehti ameeriklase käe all, paneb küsima, et kas USA-s väga levinud woke-kultuur on nüüd Pushaw` käe läbi siia jõudnud.
Ilmselt ongi. Sest Pushaw väidab: “Oluline on aru saada, et keele uuendamisel pole midagi pistmist teose või kunstnikuga. Seda on vaja selleks, et muuseumid tegutseksid 21. sajandile vastavalt. /…/ Kas see on tõesti nii halb, et kutsume nüüd Wiiralti teost “Neegripeade” asemel lihtsalt “Peadeks”? /…/ Ma ei taha öelda midagi Eesti keelepoliitika kohta. Kui keegi soovib neid sõnu kasutada, siis ta võib, kuid mina neid kasutada ei taha ja see on minu näitus.”
Lühidalt: kuraatorile ei meeldinud sõna “neeger” ja ta muutis selle nimetuse ära. Kui Pushaw selles iseenda rassismivastast poliitikat ei näe, siis on see tema arusaam.
Sellest, et tema tööd mõjutab ideoloogia, annab kuraator pidevalt teada: “Euroopa kunstnikud suhtusid tihti rassismi ja orjuse tõttu rassiteemadesse negatiivse alatooniga. /…/ Jätkasin rassiteemadega tegelemisega, sest märkasin, kuidas kunst muutub 1920ndatel – Eesti Vabariigi loomise järel.”
Pushaw jätkab: “Paljud ütlevad, et pealkirjade muutmine on lugupidamatu, kuid minu jaoks tähendab see just lugupidamise näitamist mustanahaliste inimeste vastu. /…/ Ma teadsin, et see näitus ja see teema tekitavad emotsioone. Samas näitust tehes me isegi ei arutlenud pealkirjade üle. Oli enesestmõistetav, et me ei kasuta n-sõna.”
Seega siis eelistas kuraator “lugupidamisest” mustanahaliste vastu olla lugupidamatu kunstnike vastu. Taas on see üks valik, sedapuhku ideoloogiline, ja seda kunstiruumis.
“Midagi ei ole kaotatud ega “tühistatud,” väidab Pushaw, lisades, et “Iga kuraatori ülesanne on mõelda, milliseid ideid ja maailmavaateid ta esindab.” Tema esindab vasakliberaalset, sest kaotatud on originaalpealkirjad ja tühistatud kunstnike tegelik arusaam oma teose sisust.
Kuigi Pushaw ütleb, et “Inimesed arvavad, et kui me muudame pealkirju, siis me ei austa näiteks Eduard Wiiralti ja tema valitud pealkirju ning peame teda rassistlikuks. Rassist rääkides ei pea alati rääkima rassismist,”, laob ta samas järjepannu: “Eestis on inimesed, kes ütlevad, et valge rass on ohus. “Kui on must, näita ust” – see on rassistlik väljaütlemine. /…/ Kindlasti on näitusel ka selliseid töid, mis päriselt ongi rassistlikud. Näiteks on Gori karikatuurid. Me paigutasime nad eraldatuna seina taha ja meil on seal silt, mis ütleb, et need on rassistlikud.”
Kuraator jätkab: “Ja see pole üldse see, et mina ameeriklasena tulen ja vibutan näppu, et vaadake, kui rassistlikud teie siin väikeses Ida-Euroopa riigis olete! Kui inimesed seda mu kohta ütlevad, väljendavad nad pigem oma ebakindlust.”
Ameeriklane ei mõista, et tema ise süüdistab ja ühtlasi süstib seda ebakindlust oma vaadete impordiga – eestlased pole osalenud kolonialismis ega orjakaubanduses, nad pole olnud rassistid ka kunstis, vaid on ise pärisorjuse üle elanud. Või nagu ta ise ütleb: “Rassism seondub nende suurte ajalooliste struktuuride, süsteemide ja võimusuhetega, mis on loonud palju ebaõiglust, mis pole ka praeguseks kadunud.” Eestlased lihtsalt pole neis struktuurides kunagi olnud.
Just Pushaw sugused tulevad Eestisse rassismisüüdistusi tooma ja looma. Mis aga puutub tema väitesse, et “sellepärast toimusid ka “Black lives matter” toetusaktsioonid Tallinnas”, siis see väikesearvulise osavõtuga üritus a la “rassismil on väikese noku energia” tõestas täielikult, et see probleem on siia sisse toodud ega oma mingisuguseidki juuri. Selle ürituse tühisust rõhutas isegi mustanahaline Abdul Turay.
Kuraator vassib: “Ma püstitan küsimusi, aga mul pole vastuseid. Sellistel teemadel polegi lihtsaid vastuseid.” Samas on isegi tema intervjuu täis tema enda vastust – et igal pool meie ümber olevat ainult rassism.
Pushaw lõpetab: “Ma tundsin, et see pole minu diskussioon, vaid eestlased peavad seda pidama omavahel. Kui minu peale tahetakse pahased olla, et mina seda diskussiooni provotseerisin, siis olgu pealegi. Aga see on teie, eestlaste omavaheline arutelu ja mul on väga hea meel, et see on alanud.”
Tegelikult külvas üks Bideni-leeri ameeriklane eestis omajagu segadust, lõhestas siinset ühiskonda, ärritas inimesed üles ja saab nüüd oma ideoloogilise töö tulemusi nautida.