1. septembril 1939. a. tungis Saksa Wermacht Poola Vabariiki. 17.septembril 1939. a. tegi seda Venemaa. 3. septembril 1939. a. kuulutasid Prantsusmaa ja Suurbritannia küll Saksamaale sõja, kuid pärast ühte katset Saarimaal taanduti. Venemaale (Nõukogude Liidule) sõda ei kuulutatud. Eeldati, et Saksamaa tungib edasi Venemaale, tõkestades sellega lääneriikidele olulise, kommunismi edasise leviku ohu n.ö. teiste kätega. Millega sõda lõppes, teame kõik.
24. märtsil 2022. a. alustas Venemaa sõda Ukraina vastu. See tõestab, et läänemaailma reaktsioon sõjale Gruusias, Krimmi annekteerimisele ning Donetski ning Luganski okupeerimisele ei olnud piisav.
Venemaa saadik Rootsis ütles vahetult enne Ukrainasse tungimist 22. veebruaril lausa välja: me s…..e teie sanktsioonide peale! Euroopa ja Ameerika Ühendriikide toetus ja abi aitavad küll Ukrainat võidelda, kuid sõja võitmiseks ei piisa.
Vajalikku lennukeelutsooni ei ole kehtestatud. Poola pakutud hävituslennukite üleandmisel käib lausa inetu komejant, mis Kremlile ainult rõõmu valmistab. Sama kehtib ka sõjapõgenike kohta.
Ukraina võitleb sisuliselt kogu Euroopa vabaduse eest. Aga kuna Lääne-Euroopa riikidel oma jalgealune VEEL ei põle, loodetakse taas teiste, seekord Ukraina abiga, Venemaalt lähtuva ohu vastu seista. Avalikkuse ees rõhutatakse, et NATO on kaitseorganisatsioon, aga sõda Balkanil, Iraagis?
Tõsi, Venemaa poolt tuleb järjest ähvardusi. Kuid siin ei ole midagi uut. Alates NATO-le ja Ameerika Ühendriikidele ultimaatumi esitamisest toimub kõik kunagi Andrei Gromõko poolt sõnastatud reeglite vaimus: esitage ultimaatumeid, nõudke järeleandmatult isegi seda, mis pole teile kunagi kuulunudki, läänes leidub alati naiivseid, kes selle sööda alla neelavad!
Lääneriikide juhtide kontaktid V. Putiniga ei ole sõda pidurdanud. Mingit edulugu on raske välja lugeda ka presidentide, peaministrite jt. korduvatest kokkusaamistest. Terrorist ei peatu enne, kui teda peatatakse. Ähvardustele ja ohtudele vaatamata on praeguses olukorras selleks jõuks Euroopas ainult NATO.
15. märtsil toetas meie Riigikogu Ukraina kohal lennukeelutsooni kehtestamist. Loodan väga, et meie partnerriigid seda toetavad, ei takerduta aruteludesse. Ukrainal ei ole aega oodata.
Ando Tulvik
EKRE Volikogu liige
