Uued Uudised

Ats Miller: „Oh see püha põgenik…“

Ats Miller

Ütleme, aasta 2022 on igal juhul huvitav aeg ja tõotab veel hulga pakkuda.

Kurvad kogemused kinnitavad, et mu lugusid loevad ka need, kel teinekord mõni mõte erinevatel põhjustel kohale ei jõua. Pean sellist hoiatust vajalikuks, sest kardan, et pealiskaudsel lugemisel võib järgnev tunduda Eesti-vaenulik. Aga faktide vastu ei saa – näiteks, et praegune põgenikevool Venemaalt tuleb teatud riikidele juba silmnähtavalt kasuks.

Georgia –

Veebruarist suve lõpuni tuli sinna ca 30 000 Vene emigranti. Väidetavalt on alates mobilisatsiooni väljakuulutamisest tulnud ca 10 000 päevas ja 27.09 seisuga jooksis läbi number 57 000, kuid ma ise suhtuksin neisse viimastesse numbritesse ettevaatlikult.

Sellest 30 000 oli 62% sündinud 1990 ja 2000 vahel ja 75% pärit Moskvast ja Peterburist. Georgia räägib 8% majanduskasvust. Jah, muidugi ollakse mures venekeelse kogukonna jõudsa kasvu pärast, kuid vähemalt mõned näevad siin ka võimalust (ma ei söanda hinnata, millised meeleolud prevaleerivad).

Tulevad ju noored, teotahtelised ja haritud inimesed, kellele Venemaa on muuhulgas ka vaimselt kitsaks jäänud. Need inimesed on toonud kaasa hulga raha, nad asutavad ettevõtteid ja loovad agarasti sidemeid muu maailmaga. Riik kui tervik saab sellest kõva buusti (või vähemalt seni on saanud ja kordan: unustades rahvusprobleemid).

Asjal on loomulikult ka pahupool – Georgia sõltuvus Venemaast. 93% sel aastal asutatud firmadest on sisuliselt venelaste igasugused juriidilised kehad (osa arusaadavalt ainult elamisloa saamise kergendamiseks); 58% Georgia veinist läheb Venemaale; sõja algusest kasvas naftatoodete import Venemaalt 280% (transiit!); 95% nisu tuleb Venemaalt etc.

Kasahstan –

Väidetavalt on pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist ületanud piiri (27.09 seisuga) ca 100 000 venelast, enamikus sõjaväekohuslastest mehed. Kasahstani president Kasõm-Žomart Tokajev on kuulutanud, et mobilisatsiooni eest põgenejad on teretulnud. Muidugi esineb neil raskusi nende majutamisega ja nii edasi – muidugi toob selline mass nii lühikese ajaga kaasa suure segaduse.

Venelased tohivad riiki siseneda ilma viisata ja enne mobilisatsiooni väljakuulutamist oli neid 2022. a riiki sisenenud 1,66 miljonit ja lahkunud 1,64 miljonit. Ukraina sõjapõgenikke, muide, on seal registreeritud 228.

Üldiselt ei julge kasahhid veel Venemaale otse vastu astuda ja praegu jookseb põgenike jaoks 90 viisavaba viibimise päeva, st nende staatus on hetkel täielikult õhus. Samas räägitakse sama juttu – tulevad noored, haritud, terved ja teotahtelised – majandusele võib see olla tugevaks mootoriks. Nii küüniline kui see ka on, peavad nad märkima, et sõda on nende majandusele juba hästi mõjunud…

Kuhu venelased veel põgenevad? Mongoolia jätaksin siinkohal põhjalikumalt käsitlemata, sest see asub kaugel idas, ja Türgi samuti, sest see on suur ja päris hästi arenenud maa ja sinna saab Venemaalt ainult lennukiga, nii et põgenikenumbrid on eeltoodutega võrreldes väikesed. St põhimõtteliselt saavad venelased viisavabalt 82 riiki (EU riigid nende hulka ei kuulu), kuid maismaapiir on neist Kasahstani, Mongoolia ja Georgiaga (Valgevenega ka, aga sinna ei ole mõtet minna…)

Mul pole ka mõtet pikalt kirjeldada, mis toimub neil mainitud piiridel – pikad autokolonnid (kuni paarkümmend kilomeetrit), mahajäetud asjad, appi asunud vabatahtlikud ja venelased on juba hakanud rajama piirpunktide juurde ajutisi sõjakomissariaate…

Mõelgem korraks üle venelaste mobilisatsiooni eest põgenemise moraalsed ja rahvusvahelisest õigusest tulenevad aspektid.

Eks see mõne koha pealt ikka väga närune tundub – Ukrainast saadeti välja naised-lapsed, sellal kui mehed läksid sõtta. (Jah, oli loomulikult ka igasuguseid näiteid, kuid tean ise tuttavat ehitajat, kelle ukrainlastest töömehed tõid veebruaris siia oma naised ja lapsed ja läksid sõtta – mingit küsimustki polnud…)

Venemaal jätavad mehed (enamasti noored terved mehed) oma naised-lapsed-lähedased Venemaale ja põgenevad…

Hästi, aga mida me neist tahame või ootame? Et nad protestiksid ja läheksid 10 a istuma? (Selline karistus on mobilisatsioonist keeldumise eest rašistlikul Venemaal; natsi-Saksamaal oli 7 a…) Või on see kuidagi parem, et nad lasevad end Ukrainasse saata ja seal selgub, et mõni neist oskab isegi lasta? (St jah, neid saab kindlasti palju surma, kuid ikkagi nad ju võitlevad selles sõjas orkide poolel ja ukrainlasi saab neid tappes ka paratamatult surma.)

Õiguslikult on küsimus selles, kas agressori sõjaväeteenistusest keeldumine kvalifitseerub põgenikustaatuse taotlemise õigustuseks. Täpsemalt, kas rakendub näiteks ÜRO põgenikustaatuse käsiraamatu paragrahv 171 (sõjaväeteenistuse eest põgenemine, kui vastava sõja on maailma üldsus hukka mõistnud) või mõni muu sarnane dokument. Antud juhul ju tegelikult ilmselgelt rakendub.

Mida toob Venemaale kaasa, kui maalt põgeneb õige mitmes mõttes kõige väärtuslikum osa elanikkonnast? Allakäiku ja hävingut – kas pole ilmselge? Jah, mitte kohe ja päevapealt, aga pikemas perspektiivis on toimuv ju Venemaa jaoks demograafiline katastroof. Bloomberg muide kirjutab otse, et terve maailm peaks võitlema selle eest, et seda ressurssi endale saada, ja et IT sektori firmad just täpselt seda teevadki.

Nii et kõige selle valguses võib mõisa neid, kes väidavad, et EU piiri sulgemine Vene mobilisatsiooni eest põgenejatele on lollakas, rahvusvahelise õiguse vastane, ebainimlik ja kontraproduktiivne.

Ma ei kavatse vaidlustada kõiki neid negatiivseid prognoose, mis meist saab, kui lisaks ukrainlastele tuleb (ja suures osas ka jääb) siia tohutu kogus venelasi. Ütlen ka kohe ära, et see ei ole juba oma olemuselt küsimus, mida Eesti üksi saaks lahendada.

Selle kirjatüki mõte on ärgitada mõtlema laiemalt, meie ja Euroopa ja laiemalt tsiviliseeritud maailma kontekstis – jah, sõda toob häda, kannatusi ja kui mitte otsest surma, siis segadust ja ebameeldivusi.

Aga kas pole nii, et kui me leiame mingi meile vähegi sobiva viisi ka selles osas Venemaale tünga teha ja sealjuures käituda inimlikult ja rahvusvahelise õigusega kooskõlas – st kui suudaksime leida mingi meid mitte tapva lahenduse nende parim osa rahvast ära tõmmata –, võib see meid tulevikus palju suurematest ebameeldivustest päästa?

 

Ats Miller, kirjanik

Exit mobile version