ERR-is on Kai Vare analüüsinud küsimust “Kas Ühendkuningriigil on Euroopa Liiduta parem?” ning leidnud, et on halvem – ainult et analüüsija ise tundub olevat vihane antibrexitlane ning ka tulemus on vastav.
Sellele viitab lause “nii mõnedki Briti poliitikud elavad täielikult oma Brexiti-mullis”. Ei, nad ei ela. Brexit oli, on ja jääb eraldumisprotsessiks, mis tähendabki “oma mulli”.
“Sel aastal lõppes üleminekuaeg ja Brexit jõustus täie hooga. Kogu aasta on Euroopa Liit ja Suurbritannia käitunud nagu riidu läinud lapsed,” kirjutab Vare. Tegelikkuses on see positsioonide kindlustamine – kuna lahkuminek on kindel, siis püüavad nii EL kui Suurbritannia nii kalastuses, Põhja-Iiri piiris kui muudes asjades endale võimalikult paremaid positsioone saada. See on turumajandus.
“Euroopa Liidu vastus on “strateegiline kannatlikkus” – tuleb oodata ära, kuni Suurbritannias kerkivad esile senisest praktilisema meelega juhid,” jätkab Vare. Vaevalt, et selliseid tuleb – Brexit tähendabki Suurbritannia eest seismist, mitte Brüsselile järele andmist. Mis aga puutub EL “strateegilisse kannatlikkusesse”, siis seda Brüsselil pole – EL on algusest peale Londonit jõuliselt survestanud ja jätkab seda nüüdki.
Päris kummaline on Vare väide “Päris tülliminekut Euroopa Liiduga ei saa Ühendkuningriik endale siiski lubada, sest see rikuks suhted ka tähtsa liitlase USA presidendi Joe Bideniga, kes oma iiri juuri tähtsaks peab.” Mis paneb “analüütiku” arvama, et Londonile on nii oluline ääretult nõrk ja seniilne Biden, ja miks peaks Biden üldse olema EL-i, mitte brittide poolel?
Vare analüüsi nõrk koht on see, et ta vaatleb Euroopa Liitu heana ja õiglasena, Suurbritanniat aga vastiku ja läbikukkununa. Tegelikult on mõlemad antud konfliktisituatsioonis lihtsalt enda eest väljas.
Väga hea oleks siinkohal meelde tuletada, et erinevalt kogu Eesti peavoolumeedias Brexiti eel ennustatust ei kukkunud lennukid “Brexit-Day” järel alla, ei puhkenud näljamässud ega lõppenud otsa Londoni joogivesi. ERR-i analüüs üritab sellist kataklüsmi-pilti taas kinnistada.
Jüri Kukk, toimetaja