Uued Uudised

Hõbemedaliga gümnaasiumi lõpetanud EKRE liige Lana Leemets: “Koolis küsiti, kus mu kaabu on”

Lana Leemets hõbemedaliga

Äsja hõbemedaliga gümnaasiumi lõpetanud noor EKRE liige Lana Leemets on oma artiklitega tuttav ka Uute Uudiste jälgijatele. Lana liitus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga niipea, kui sai täisealiseks – erakonda võeti ta vastu tänavu aprillis. Saame andeka neiuga lähemalt tuttavaks.

Millal te tundsite, et poliitika tõsisemat huvi pakub?

Ütlen ausalt, et esmakordselt puutusin poliitikaga kokku alles ühiskonnaõpetuse tunni raames. Noorusest tingituna ja kitsast arusaamast, kuidas võim toimib, ei pakkunud esialgu mingit huvi ka ükski erakond. Hiljem, kui sain gümnaasiumisse sisse, reisisin terve 10. klassi üle Euroopas tänu Erasmus + programmile.

Praeguseks on palju muutunud, sealhulgas ka minu maailmavaade ja arusaam maailmaasjadest,

Kuidas leidsite just rahvuskonservatiivid?

See juhtus siis, kui tuli koroonaviirus. Aina rohkem hakkasin ma jälgima Eesti poliitikat ning märkasin, et EKRE on teistsugune ja peamine erinevus seisnes selles, et see on väga asjalik ning otsekohene partei. Olen käinud Martin Helme töövarjupäeval, kus sain suhelda nii tema enda kui ka teiste rahvuskonservatiividega ning siis enam polnud mul ühtegi kahtlust, et EKRE ongi just see, mis mulle sobib.

Millised olid EKRE-ga liitumise tagajärjed koolis?

Kui gümnasistina liitusin EKRE-ga, siis see eriti ei mõjutanud minu tulemusi. Olen sarnaselt teistele tublidele õpilastele võtnud osa olümpiaadidest, veetnud aega koolikaaslastega ja vahepeal, kui mingi asi oli õppimata, sain kujundlikult öeldes vastu pead. Õnneks enamus õpetajatest hindas mind minu teadmiste, mitte poliitiliste maitsete põhjal.

Sama, tõepoolest, aeg-ajalt olen kuulnud nalju mõnedelt õpetajatelt stiilis “kus on sinu kaabu, Lana?”, küsitakse, kas ma oled Mart ja Martin Helme fänn või muud sarnast, aga ma ei reageerinud ega pannud tähele.

12. klassis vahetasin ma kooli, kus oli kõik üsna rahulik ja õiglane, kuid miskipärast ma ei meeldinud mu eesti keele õpetajale (kes hindas minu arutlusi alati kolmedele ja keeldus andmast põhjalikumat tagasisidet) ja tema ütles ükskord, et ükski eestlane minu poolt kirjutatud tekste lugedes kunagi ei mõista neid, sest ma pole emakeele poolest eestlane. Pean tunnistama, et need sõnad natuke solvasid mind, kuigi ülejäänud õpetajad olid head ja tegid enda tööd professionaalselt.

Vaatamata kõigele lõpetasite gümnaasiumi hõbemedaliga?

Minnes gümnaasiumisse, polnud mul medal mõtteski. See ambitsioon tekkis alles 11. klassis, kui koos emaga vaatasime mu kursuste hindeid, mis olid kõik “väga head” ja siit sündiski mõte, et miks mitte proovida. Teekond oli raske ja närviline, kuid eesmärk sai täidetud.

Paljud küsivad, mis on mu saladus ja ootavad mu vastusest mingit müstikat või midagi erilist. Võib-olla kõlab see värvitult ja lihtsalt, kuid on oluline uskuda iseendasse. Jah, ma saan aru, et see on väga raske, sest elu alati üritab õõnestada seda usku, et sa pole nii edukas ja andekas, nagu sa arvad. Ja nõnda iga ebaõnnestumisega usk kahaneb, kuid tähtis on õppida nendest tujudest üle saama ja mitte kaotada usku.

Millised on tulevikuplaanid?

Plaane on väga palju, kuid kõike ei hakka mainima, sest ma pole nendes kindel. Peale gümnaasiumi lõppu on kindlasti plaanis saada sisse ülikooli, et omandada sotsiaalteadust ja jätkata kirjutamisega ning poliitikaga. Elu on pikk, eks näeme, mida toob tulevik.

Millised on teie huvid peale poliitika ja kirjutamise?

Mulle väga meeldib lugeda ilukirjandust ja ajaloolisi\elulookirjelduslikke teoseid. Praegu ma loen Antony Beevori teost “Berliin 1945”, riiulis seisab ootel veel mitu teost.

Ka kunst mängib väga olulist rolli mu elus. Mulle meeldib maalida maastikuid, loomi ja vaikelusid. Kui on soov teha nalja, siis joonistan oma sõpradest koomikseid või naljakaid tegelasi.

Kui on tuju, siis ka luuletan. Olen luuletanud erinevatel teemadel, näiteks vabadus, sõprus, ilu, moraal ja reetmine. Lisaks sellele on mul välja kujunenud kombeks minna igal õhtul välja ja kuulata muusikat ning jalutada selle saatel pikki teekondi. See aitab mul puhata meie karmist maailmatõelisusest ja saada inspiratsiooni ning jõudu uute artiklite kirjutamiseks.

Kuidas noored üldse tunnevad end praegusel segasel ajal?

Mulle tundub, et viimasel ajal noorte huvi poliitika vastu muutub aina suuremaks. Aga küsimus on: mille või kelle vastu esineb täpsemalt huvi ning mis on selle põhjus?

Sageli on noori väga lihtne värvata ja neid isiklike omakasupüüdlike eesmärkide saavutamiseks ära kasutada, mida näiteks teeb LGBTQ+ kogukond.

Olgem ausad – enamik noortest pole kunagi elus kokku puutunud tõeliste probleemidega, näiteks mõned ei tea, mis on Euribor või pole enda elu jooksul kommunaalarveid üldse näinudki, sest vanemad maksavad kõik kinni ja kaitsevad enda lapsi reaalse elu eest. Noorte sees pulbitseb jõud ja soov millegi eest võidelda – aga mille eest, nad ei tea… Siis nad näevadki igal pool samasooliste probleeme, millest jutlustavad ja mida kajastavad liberaalid. Kusjuures olen märganud, et tavaliselt liberaalide seas leidub nii-öelda autsaiderid, kellel on vaimseid häireid (kusjuures ollakse selle üle veel väga uhked ka) ja soov kuidagi erineda enda eakaaslastest.

Paraku väga vähesed nendest erinevad tänu kogukonna tegevuste või intellektuaalsete võimete pärast, seega ei jää üle midagi muud, kui värvida juuksed punaseks ja käituda ühiskondlike normide üleselt.

On ka teisi, kes tõepoolest teavad, mille ja kelle eest või miks nad võitlevad. Selliseid on vähe, aga nad on olemas, ja pole vahet, kas tegu on liberaaliga või konservatiiviga.

Ma olen alati austanud noori, kes sarnaselt mulle teavad, kes nad on ja mida nad selles elus tahavad, kes minnes tänavale, kas Eesti või vikerkaare lipuga, mõistavad enda peaga, mida nad teevad.

Kui rääkida sellest, kuidas nendele mõjub energiakriis, siis 90% ei märkagi seda, sest, nagu mainisin, maksavad nende vanemad kõik kinni ja see ei mõju nende elule hästi. Kui me räägime sellest kümnest protsendist noortest, kes elavad üksi ilma vanemata, loovad enda peresid, siis ma usun, et antud kriis mõjub väga kõvasti nende rahakotile, aga peaminister Kaja Kallas on meil “Raudne Leedi”, nagu on väidetud ja süüdi on kõiges hoopis Putin.

Siinkohal jääb arusaamatuks, miks teistel riikidel läheb palju paremini. Veelgi arusaamatumaks jääb mulle liberaalide nahaalsus – nad saavad suurepäraselt aru, kuhu meie Eesti liigub ja milline vaesus meid ähvardab, aga ikkagi samas vaimus suruvad noortele peale enda libapropagandat samasooliste sisuliselt olematutest probleemidest. Kas nendel kõikidel pole häbi korraldada Tartus Pride’i üritusi katku ajal ehk teades, et juba 2/4 Eesti elanikkonnast on kokku puutunud kriisiga ja lähiajal enamus nendest võib saada tõstetud tänavale.

Mis teemad on noorte jaoks ülepea tähtsad?

Noortele on oluline olla osa mingist kogukonnast või grupist, kus nad saavad olla koos mõttekaaslastega, panna pidu ja uudis- ning teadmishimuga uurida maailma enda ümber. Ajad muutuvad, ent noored jäävad ikka samasugusteks.

 

Lana Leemets (lipuga) juuniküüditamise mälestuspäeval Maarjamäel

 

 

Lana Leemets EKRE kongressil

 

Lana joonistus

Lana luuletus

 

Vabadus                                                                    Miks?

Nii lühike sõna                                                           Miks mina

Nii vähe tähti                                                              Miks just mina olen selline?

Nii palju mõtteid                                                         Vaatlen inimesi, palju inimesi

Nii palju tülitsemist                                                     Miks just mina

Kes mida mõtleb                                                        Mitte nemad

Kes mida räägib                                                         Kas just see

Nii palju tõlkimist                                                        Jah, just see

Nii palju definitsiooni                                                  Ongi minu saatus?

 

Igaühel suust tuleb see välja                                 Saatuse eest pole kellegil  pääsu

Igaüks karjub sellest

Ma ei mõtle                                                            Istun kodus, vaatan aknast välja

Ma ei karju                                                             Vihm vihaselt koputab mu aknasse

Ometi pole vabadust                                              Äike erksalt  pöörab tähelepanu

Ometi pole tähendust                                       Tuule laul kõlab võimsalt, kas see ongi see märk

Ometi pole mõtet                                               Märk millest rääkivad šarlatanid

 

Kuhu ma sattusin?                                                Arvasin kord, et keerasin valele poole

Me kõik kuhugi kiirustame                                     Kõik arvasid, et keerasin valele poole

Kogu aeg midagi rääkime                                     Kõik rääkisid, et keerasin valele poole

Rutiini tõttu unustame me                                      “Ei “karjun ma julgelt,”Ei” ütlen ma vastu

Kes me oleme, mida me tahame

Miks just mina ma ei tea ,aga kes ma olen seda ma tean

Ei oska ma leida vabadust

Ei näe

Ei kuule

Ei märki

Raskel ajal

kutsun ma appi

Kutsun sind ,vabadust

“Vabadus, kus oled sa?’

Ei saanud vastust ma

Ei kuulnud sõnagagi

Kus sa oled

Anna märku

Kõik me vajame sind

Siin ja praegu

Justkui hapnikku

 

Ei anna alla ma

Võitlen ma lõpuni

Otsin sind üles

Ja las te kõik naerate mind üle

Leian ühel päeval ma sind üles

 

Exit mobile version