Uued Uudised

Egle Hollman: kui EKRE poleks saanud kaks aastat võimul olla, oleks asjad palju hullemad

Egle Hollman on loodusainete õpetaja, ta teeb Pereraadios saateid ja hommikuprogramme, on kaastööline TV7-s. Egle iseloomustab end ise nii: „Lisaks olen naine, ema, tütar ja sõber ning toetaja ja julgustaja paljudele”. On sündinud 13. detsembril 1978. aastal, EKRE-s alates 20. jaanuarist 2017.

Missuguses peres oled Sa sündinud ja üles kasvanud? Kas vanemad olid töölised, teenistujad või kuulusid nad intelligentsi hulka? Elasid Sa lapsepõlves linnas või maal? Võid Sa meenutada mingit meeldejäänud või  huvitavat  muljet lapsepõlvest?

Minu lapsepõlv möödus kaunis suvepealinnas. Öeldakse, et Pärnus kasvanud inimesed on helged, rõõmsameelsed ja säravad. Ilmselt sellepärast, et oleme saanud natuke rohkem päikesepaistet, rahulikku elutempot ja lõõgastavalt sooja merevett.

Ma sündisin külmal detsembrikuul ja asusin elama viiekorruselisse kortermajja, millel oli meeletult suur hoov, oma ojakese ja mäekünkaga, seega möödusid minu päevad paljuski õues koos eakaaslastega maailma avastades. Olin oodatud laps, keda armastati ja hoiti. Kuna vanemad käisid tööl, veetsin suure osa oma lapsepõlvest vanaemaga, kes oli sündinud 1915. aastal 9-lapselises peres, kuid kasvanud lastekodus. Eks see sai ka  tema edu pandiks, sest seal võimaldati talle keskharidus, mis avas talle uksed intelligentsi juures teenistujana töötada ning olles hiljem ise pedagoogikat õppinud.

Mõtlesin sageli tagasi, kui targalt ja süsteemselt  arendas vanaema nii minu teadmisi kui ka iseloomu, samas juurutades ka esimese Eesti aegset etiketti ja kauneid käitumisnorme. Minu ema Malle Palberg oli inglise keelt õppinud, kuid töötas müüjana, isa Endel Palberg oli põhikoolis edukas õpilane, aga kuna mu vanaisa jäi halvatuks, pidi ta keskkooli pooleli jätma, et aidata perele ehitusel elatist teenida. Ema on alati olnud super hoolitseja ja muretseja, isa on seikleja ja alati positiivset ellusuhtumist omav. Arvan, et olen põhikarakteristikud võtnud üle mõlemalt vanemalt, välja arvatud muretsemise.

Ema võttis mind vahel tööle kaasa, see oli põnev. Eriti meeldisid mulle suured arvelauad ja kaupade jõupaberisse keeramine, mida mul aeg-ajalt lahkelt teha lubati, samuti meenub ema sünnipäevadest jõupaberisse keeratud pikkade punaste rooside lõhn. Olin salamisi ka alati plaaninud ema tööst vabastada, et ta poleks õhtuti nii väsinud. Seega, olles millalgi emaga tööle kaasa saanud minna, umbes 4-aastasena, olin eneses otsustanud, et sel päeval leiab aset ema vabastamine. Marssisin poe juhataja juurde ja ütlesin, et ta ei käseks emal tööl käia, sest tal on niigi palju tegemist. Juhataja naeris ja ütles, et ega tema ei sunnigi. Sattusin sellest täielikku segadusse, poetädid naersid ja ka ema tuli ning selgitas, et ta ikka ise tahab tööl käia ja tahab selleks, et raha teenida.

Kuna mu vend oli minust 10 aastat vanem, kasvasin otsekui üksiklapsena, minu suureks kireks olid raamatud. Õppisin lugema 3-aastaselt ja algkooli lõpuks oli mul läbi loetud kõik oma korrusmajast üle tee asuva punase viilkatusega raamatukogu lasteosakonna raamatud.

Ma olin varajane ärkaja ja ühel päeval õue minnes leidsin hoovist niisked rebitud raamatulehed, mida tuul lennutas. Kust nad tulnud olid, jäi mulle teadmata. Korjasin need üles ning radiaatorite peal ärakuivatatuna panin kokku ja lugesin läbi, nii palju kui see võimalik oli. See oli raamat laste kangelastegudest. Arvan, et alates sellest ajast sain endasse teadmise, et ma võin maailma muuta ja keegi pole liiga väike selleks, et teha head.

Vanaemal oli väike kiriku lauluraamat, ta oli saanud selle minu venna sõbralt, kes tahtis tolle lihtsalt ära visata. See oli gooti kirjas ja seega õppisin kiirelt ka neid tähti tundma, et saaksin koos vanaemaga laulda. Vanaema oli väga musikaalne ning ilusa häälega ning oskas mängida mitmeid pille. Kui ta oli väike, oli neil isegi olnud pereansambel ning pillid rippusid söögitoa seinal.

Vanaema rääkis mulle Jumalast, kes oli hea ja armastas lapsi. Koolis räägiti mulle Leninist, kes samuti võttis lapsi sülle ja armastas. Seega kasvasin turvalises teadmises, et ebakindlas maailmas, kus vahel luusivad ringi ka kommionud, kellede eest meid pidevalt hoiatati, on vähemalt kaks head onu – Jumal ja Lenin.

Kus koolis Sa käisid? Millised olid lemmikõppeained? Mis kooliprogrammist tundus hilisemas elus täiesti mõttetu, millest oli aga mingil määral kasu ja mis osutus hiljem vägagi vajalikuks?

Alustasin oma kooliteed Rääma koolis, teistest aasta nooremana. Ootasin kooliaega väga ja nautisin nii õppimist, koolis käimist kui ka koduste ülesannete lahendamist. Lisaks olin aktiivne erinevates ringides – laulsin kooris ning ansamblites ja tantsisin rahvatantsu. Kevadel kadus mul tahtmine kooris käia, sest ilmad läksid ilusaks ja tahtsin koju ja hoovi mängima. Kui õpetaja küsis, miks ma puudusin, vastasin talle Nukitsamehe filmist tuntud sõnadega: ”Sa lase meid õige puhata ja mängida ka”. Õpetaja oli vastusest hämmastunud, aga tunni lõpus käis välja omapoolse klausli, et juhul kui ma kooris käima ei hakka, alandab ta mu hinnet.

Kooli jõudmiseks tuli mul jalutada kilomeeter maad läbi aedlinna. Kuna ma käisin tihti kooliteed üksi, siis koolist tagasi tulles oli minu lemmiklõbustuseks madalate majade akendest sisse piilumine ja vaatamine, mis on aknalaule välja pandud. Silmitsesin nukke ja portselankujukesi ning mõtlesin, millist elu sealsed inimesed võiksid elada. Arvan, et sain hoopis ehedama mulje, kui praegused inimesed teiste Facebooki postitusi jälgides, kus enamus postitajatest püüab mingit pilti luua, millel võib reaalsusega kokkupuutepunkt hoopiski puududa.

Kuna alustasin teistest varem kooliteed, olin koolikaaslastega võrreldes lühike pikkade patsidega nääps, samas aga sitke plika. Kui vahel sattus suuremaid maja lapsi minuga samale kooliteele, siis algul üritasid nad mind kiusata, aga kuna isa oli õpetanud mind ninasid veriseks lööma ja vanaema oli öelnud, et keegi ei saa sundida sind tegema oma tahtmist, kui sa seda ei taha, siis see neil ei õnnestunud. Nad hoopiski õppisid mind austama ja otsisid sõprust.

Koolis sattusin spordiklassi ja nägin päris kõvasti vaeva, et esimeste hulgas püsida, seega hakkasin igal õhtul jooksmas käima. Õppeainetest lemmikuid ei oskagi välja tuua. Aga oli üks eesti keele õpetaja, nimega Kukk, keda me meeletult kartsime. Tema kohta käisid jutud, et ta oli ühes koolis poisil kõrva pea küljest lahti tirinud, mis polnuks ka ime, sest ta tutistas tüdrukuid ja tõstis poisse kõrvust. Need olid ajad, kus pedagoogidel veel selleteemalisi piiranguid polnud. Minu mälestusetes oli kool ikka kodune ja tore koht, kus pooled minu päevad möödusid ning pea kogu sotsiaalne suhtlus toimus seal.

Alates 8. klassist jätkus mu koolitee Vanalinna koolis, sest kolisime päris enda majja, mida isa oli aastaid ehitanud ja Rääma koolis käimine muutus meeletult ajakulukaks.

Kuna olen sotsiaalse loomuga, siis leidsin kiirelt palju uusi sõpru ja lõpuks ometi olin kehalises kasvatuses ilma igasuguse pingutuseta esimene. Käisin võistlustel ja tegelikult läks väga hästi, sain hiljem teada, et oma vanusklassis olid minust paremad vaid kergejõustikutrennis käivad tüdrukud.

Keskkoolis käisin Pärnu Ühisgümnaasiumis inglise keele klassis, mis oli oli tüdrukute klass. Alates sellest ajast olen kindlal veendumusel, et kõige paremad on siiski segaklassid. Mitte et meil oleks seal olnud konflikte või midagi, aga sellisel kujul see lihtsalt kahandab klassiruumi erksust ning vähendab sotsiaalset küpsust suhelda vastassugupoolega.

Kui mõtlen nüüd tagantjärgi õppeainetele, siis mul on elus vaja läinud kõiki koolis õpitud aineid. Ma arvan, et Eestis on heal tasemel koolisüsteem, mis valmistab inimesi hästi ette nii iseseisvaks eluks, tööks, kui ka kõrgharidusssfääri sisenemiseks.

Sinu suhe spordiga, nooruses ja nüüd? Kas tegeled praegugi mingi spordialaga?

Sporditegemine on mulle alati meeldinud, kuid kuidagi olen saanud kodust kaasa suhtumise, et oluline on enda toonuses hoidmine ja see, et tunned end hästi, samuti mängurõõm ja meeskonnatunne, mitte niivõrd tippsport kui eesmärk omaette. Alates 11. eluaastast tegelesin tennisega, mängisin 6 aastat Pärnu tennisekoolis tennist. Keskkooli ajal käisin ka showtantsu trennis. Olen saavutanud juhuslikke võite, kuid pole olnud kunagi tipptasemel.

Ülikoolist alates olen rohkem tegelenud ujumise, korvpalli ning võrkpalliga, mida mängin tänaseni ja mis mulle väga meeldib. Praeguse trenniga oli üldse tore lugu. Nimelt olles treeninud ja suhelnud kogu oma elu peamiselt eestlastega, sattusin ükskord rannas võrkpalli mängima vene seltskonnaga ja nüüd käingi seda nendega koos tegemas. Üllatusena tõdesin, et enamus neist on südamelt suuremad Eesti patrioodid, kui nii mõnedki eestlased, keda tean.

Räägi, palun, oma sisenemisest tööturule. Milline oli esimene nö. “päris töökoht”? Kelleks unistasid lapsena saada ja kelleks said tegelikult? Kas mõnel omaaegsel tööalasel unistusel oli määratud ka täituda?

Kui ma olin väike, olin ma täielik loomade fanatt ja see ei piirdunud üksnes kasside ja koertega, vaid läks putukate ja kahepaikseteni välja. Ma lihtsalt pidin kõiki nunnutama ja paitama ning hellitama. Tollal olid head ajad, sest kui kassi ka koju ei lubatud, siis hoov oli täis hulkuvaid kasse, nende seas ka mõned koerad. Neid me siis ühiselt seal kasvatasime. Mäletan aga, et tassisin tuppa  väiksemaid loomi – näiteks purgitäie tigusid, kes ei olnud üldse kuulekad ja jalga lasid, samuti ämblikke ning konni, millede üle mu pereliikmed arusaadavalt üldse ei rõõmustanud.

Unistuseks oligi minna maale elama ja hakata loomaarstiks. Põhikoolis mõtlesin inglise filoloogia õppimise peale, keskkoolis tundus huvitavaid asju nii palju, et olin täitsa segaduses, mida valida. Kuna sain mitmesse kohta sisse, siis valisin palvetades ja loosi võttes eriala, mis võimaldas õppida korraga nelja ainet – asusin õppima Tallinna Ülikooli loodusteaduste erialale ja sain sealt keemia-, füüsika-, geograafia- ja bioloogiaõpetaja paberid, koos bakalaureuse kraadiga pedagoogikas ja geoökoloogias, millele lisandus ka magistrikraad geoökoloogias ning keskkonnaspetsialisti tiitel.

Hetkel olen lõpetamas Tartu Ülikoolis teoloogia doktorantuuri. Töötasin alates 8. klassist igal suvel, sest minu vanemad olid arvamusel, et töö tegi ahvist inimese. Kahjuks on tänapäeva lastele see fraas pea tundmatu ja näeme ka sellest tulenevaid resultaate…

Esimene päris töökoht oligi õpetajaamet Tallinna Järveotsa Gümnaasiumis.

Kuidas tutvusid oma praeguse abikaasaga? On teil lapsi? Palun kirjelda mõne sõnaga oma peret.

Ma olen alati aktiivset elu elanud, püüdes võrdselt panustada sporti, heategevusse, kirikusse kui ka  isiklikku ellu. Nii kaua kui ma mäletan on mul alati olnud häid sõpru ja grupis antakse mulle tavaliselt promootori roll, mida ma naudin.

Oma abikaasaga tutvusin ma Metodisti Kiriku noortelaagris, kui olin 19-aastane, tegelikult olime teadnud üksteist juba aastaid ja ka põgusalt suhelnud, kuid ainult üritustekeskselt. Laagris tekkis mitmel meessoost isikul minu suhtes säde, mida ka välja näidati, üks neist oli ka Marti. Mulle meeldis temaga kõige enam aega veeta, samuti hindasin väga tema väärtushinnanguid, usukindlust ja arusaamu erinevatest valdkondadest, mis ühtisid minu omadega ja ta oli ka ilus. Öeldakse, et välimus pole määrav, aga minu jaoks siiski on ja arvan, et enamus inimeste jaoks on see nii.

Laager oli tore ja täis sellist ettevaatlikku üksteise tundmaõppimist, mis tegelikkuses mitte kuhugi ei jõudnudki, päev enne laagri lõppu kutsus ta mind jalutama… Olin elevil, sest lootsin, et ta teeb ettepaneku “käima” hakata. Vantsisime läbi leitsaku pikas pilliroos mere äärde. Heinakõrred kõditasid päevitunud jalgu ja vaikisime, kuni ta  küsis, et ega ma pole millestki valesti aru saanud, et ma olen tema jaoks lihtsalt hea sõber… mitte midagi enamat. See on see hetk, kui tahaks kasutada teleporteerumist, kuid loomulikult vastasin rõõmsalt, et oh ei, kus ta seda võtab. Ja olin mõttes endale pahane, et olin eemale lükanud kõik teised huvi üles näidanud inimesed.

Hakkasin plaanima vaikselt ärasõitu, kuid otsustasin veel öö ja õhtuse ürituse seal olla. Õhtusel üritusel esines ka Marti, aitasin teda selleks veel ette valmistuda ja kui ta seal ees näitles, tuli kuuldav Jumala hääl, mis ütles: “Muide, see on su tulevane mees”. Ma olin täiesti pahane: ”Et aitäh Jumal, nii tore on olla sarkastiline, tore, et keegi meist õnnelik on.” Kaks päeva hiljem helistas Marti mulle kodutelefonile, kust ta selle sai, pole aimugi ja ütles, et ta sooviks sõprusest sammukese kaugemale minna. Sealt hakkas suhe, mis viis pool aastat hiljem kihluseni ja aasta hiljem abiellusime.

Meie peres on kasvamas kaks tublit meest Matri Joosua (19), kes on 2. aasta tudeng Inglismaal ja Karl Saamuel (16), kes käib Tallinna Inglise Kolledži 10 klassis. Olen neid arendanud alates varajasest noorusest nii nagu oskasin, mõlemad on väga musikaalsed ja olnud aastaid Lasteekraani Muusikastuudio solistid  ning nüüdseks on nad saanud mulle võrdväärseteks partneriteks ja sõpradeks, kelledega koos on lausa lust igasuguseid projekte ellu viia.

Kuidas suhtud religiooni? Kuulud sa mõnda kogudusse?

Kuna ma lugesin palju, siis juba lapseeast hakkas minu unedes toimuma aktiivne võitlus hea ja kurja vahel. Ärkasin vahel täiesti väsinuna. Ema oli kuulnud, et kui anda õhtul sooja piima meega, siis see aitab. Aitaski. Aga mina tunnetasin endiselt vaimseid atmosfääre ja otsisin ühendust kõrgeima vaimse olendiga, et leida endas rahu ja saavutada kindel olek.

11-aastasena avastasin ühe  luterliku kiriku hoone ukselt sildi, kus kutsuti pühapäevakooli. Läksin sinna, aga keegi ei märganudki mind, samuti ei räägitud seal Jumalaga, nagu olin eeldanud ning edasi viis mu tee Metodisti kirikusse, kus Tõnu Kuusemaa ja Üllas Tankler meile nii Jumalaga suhtlemist kui muud vajalikku õpetasid. Seejärel käisin leeris ja 13-aastaselt võeti mind Pärnu Metodisti koguduse liikmeks.

Minu elu Jumalaga on olnud täis imesid – olen palvevastustena kogenud imelisi tervenemisi, surnust üles ärkamist, ilmastikuolude muutumist jne. Seega võin täna kindla veendumusega öelda, et Jumal eksisteerib ja ta armastab mind ja sind nii väga, et andis oma Poja, et valmistada meile tee taevasse.

Peale ülikooli olin kümme aastat Eesti Metodisti Kiriku lastetöö koordinaator, korraldades üritusi ning koolitusi lastele ning väljaõpet ja nõustamist õpetajatele. Samuti olin kümme aastat kristliku evangeelse tudengiorganisatsiooni EEÜÜ peasekretär, mis võimaldas saada rahvusvahelise koostöö ning noortetöö kogemuse.

Kuidas tekkis huvi poliitika vastu? Millal tulid mõttele astuda EKRE-sse? Kas oled oma valikuga rahul? Oled ehk ise ka kedagi erakonda kutsunud, kas on tuldud selle mõttega kaasa?

Ülikooli ajal võtsin teadlikult õhtuti aega, et raamatukogus läbi sirvida ajalehed ning olla kursis päevauudistega, poliitikaga kursis olemine tundus olevat normaalne haritud inimese argipäev. Ülikooli ajal lõin  aktiivselt kaasa ka Koonderakonnas. Kuna olen olnud alati hingelt maailmaparandaja, siis olen seda püüdnud teha kõikvõimalikel viisidel ja tundub, et poliitika on üks neist viisidest, mis maailmaparandust kõige tõhusamalt võimaldab.

EKRE-sse kutsus mind Taaniel Holter, toonane EEÜÜ Pärnu sekretär. Kuigi ma ise elasin Tallinnas, käisin väga tihti Pärnus vanemate juures ja seega tundus EKRE Pärnu osakonnaga liitumine loogilisena. Olen löönud kaasa nii sotsiaaltöö valdkonnas, kui ka haridusalastes töögruppides. Peale mind liitus erakonnaga ka isa.

Kedagi otseselt pole ühinema kutsunud, aga leian, et EKRE suunad on õiged ja koolis olen tutvustanud neid ka õpilastele. Selle tulemusel on paljud neist, erinevalt teadmatuses tavanoortest, kes tihti huupi valivad, teadlikult EKRE meelsed ja austavad EKRE poolt esitatavaid seisukohti.

Mis on kõige ärritavam või ebameeldivam Sinu jaoks praeguses Eesti poliitikas? Milles näed suurimat ohtu meie omariiklusele ja iseseisvusele? On see massiimmigratsioon, nn. “homoteerull”, mis proovib meie mõttes normaalsed heteroperekonnad marginaliseerida või tasa lülitada ja seab pjedestaalile erinevaid perverssusi; või on see opositsiooni kavandatav nn. “vihakõneseadus”, mis esialgu õnnestus küll blokeerida, aga mis ei tähenda, et oht oleks kadunud; või on see rahva lahkumine välismaale, seoses raske majandusliku olukorraga; Brüsseli suurenev diktaatorlus ja EL-i föderaliseerumine, või veel midagi lisaks eelpoolnimetatutele ohtudele?

Hetkel on kõige ebameeldivam Eesti meedia ja ka presidendi kallutatus, mis mõlemad peaksid olema neutraalsed instantsid. Sellest tulenevalt inimesed, kes on kantud päevatöö kiirusest ja tarbivad peavoolumeediat kui kiirtoitu, jäävadki uskuma valet, mida neile serveeritakse ning langetavad hiljem ka neile endile kahjulikke otsuseid. Nii võttes  on hetkel Covidi periood vast isegi selles mõttes hea, sest paratamatult  on inimestel tekkinud aeg süveneda ja mõelda. Mitmedki on seeläbi aru saanud, kes tegelikkuses nende huvide eest seisab.

Kurb on ka tõdeda, et erinevate riikide ühiskonnad on asunud lammutama enda alustalasid, nagu klassikalist perekonda ja rahvust, kui sellist. Tunne on, et kogu inimkonnast tahetakse vormida rahvusetu,  identideeditu, sootu ning segaduses ja kergelt juhitav inimmass. Asi oleks hetkeks ka Eestis juba palju hullem, kui EKRE poleks vahepeal paar aastat võimul saanud olla. Oluline on, et ühiskonnas eksteeriks partei, kes julgeks tegelikkusele otsa vaadata ja seda mitte ainult enda heaolust vaid rahva heaolust ja riigi õitsengust lähtuvalt. Seda rolli on EKRE praegu hästi kandnud.

Meeldib Sulle reisida? Oled Sa palju reisinud? Kui meil oleks koroonapandeemia likvideeritud, siis kuhu Sa suure tõenäosusega reisiksid ja kuhu kindlasti mitte?

Olen suhteliselt palju reisinud ja võimaldanud seda ka oma lastele. Arvan, et reisinud inimese maailmapilt ja arusaam ühiskondade toimimisest on tunduvalt adekvaatsem kui sellel, kes on seda vaid uurinud ja pole ise vahetult kogenud. Samuti tunnetatakse seeläbi paremini erinevatest rahvustest inimesi ja kultuure.

Euroopa riikides pole ma käinud mõningates linnriikides ja Brüsselis, kaugematest reisidest on olnud vast eredamalt meelde jäänud Hiina külastus ning misjonireis Etioopiasse, kus elasin poolteist kuud, et aidata edendada sealsetele lastele hariduse andmist. Kui piirid lahti lähevad soovin minna poistega soojale maale – Uus-Meremaa ja Austraalia tunduvad võrdselt ahvatlevad.

Missugused 3-5 raamatut Sa soovitaksid lugemislauale, mis on Sinu meelest väärt, et neid raamatuid võiks kõik inimesed lugeda?

Franz Kafka ”Protsess”, Paulo Coelho “Alkeemik”, Piibel.

Kuidas on Sul suhe keeltega? Valdad Sa mõnda võõrkeelt ja kui, siis mil määral?

Inglise keeles suudan end vabalt väljendada, vene keeles grammatiliselt veidi konarlikumalt, aga saan kõigest aru.

Kui Sina saaksid valida Eestile presidendi, siis kes see oleks?

President peaks olema ajastule vastav ja südamega Eesti küljes, sellist pole meil ammu olnud.

Mida Sa tahaks südamele panna oma erakonnakaaslastele, mida aga öelda kogu EKRE rahvale?

Ärge kartke, sest tõde kohtab küll vastuseisu, kuid lõpuks võidab alati ja ärge muganduge maailmaga, andes järele selle survele. Võidukalt edasi!

Küsitles Andres Krass

Exit mobile version