Uued Uudised

Kui mõtteid suunab ideoloogia, siis eluterveid otsuseid sellest ei tule

On olemas ideoloogiline ja selle vastandina eluterve mõtlemine – kui esimest kohtab peamiselt vasakliberaalide juures, siis teist rohkem konservatiivide puhul.

Alles hiljuti kirjutas üks inimene meedias sellest, kuidas ta küsis Berliinis jalgratast müüvalt noorelt naiselt, et kas tegu on meeste- või naisterattaga. Vastuseks sai ta sõimuvalingu – mis probleem tal meeste ja naiste soolise lahterdamisega olevat.

Võib päris kindel olla, et potentsiaalne ostja küsis selgest pragmaatilisusest lähtuvalt, sest vähemalt alles hiljaaegu tehti jalgrattaid, millest osa olid kohandatud naiste füsioloogiale – alates rattasadulast kuni võimaluseni sõita seelikuga nii, et ei pea jalga kõrgele kergitama, samuti on osade rataste väntamismehhanism kohaldatud naiste füüsilisele jõule.

Müüja ehk see noor naine seevastu lähtus ideoloogilisest mõtlemisest ehk ta leidis ka ostu-müügitehingus soolist diskrimineerimist, ahistamist ja mida iganes veel.

Midagi sarnast toimub niinimetatud homofoobiaga, kus “sallivuslaste” seas valitseb sama kummaline mõtlemine. Tavaline inimene teab tervemõistuslikult, et naistel ja meestel on füsioloogiline sobivus seksuaalseks ühteks ning sellest sünnib ka elu, ning tahes-tahtmata tekib mõte – kuidas geid “seda” teevad, kui neil on täpselt ühesugune “varustus”? Ja järeldus on üks – ju nad kasutavad fantaasiaid.

Päris tükk aega tagasi oli Hollandi televisioonis saade, kus naissaatejuht küsis meeskülaliselt, et miks too homofoob on? Mees vastas robustselt: “Teil on seeliku all midagi, mis klapib minu pükstes olevaga. Kui ma teiega voodisse lähen, siis ma tean, mis ja kuidas. Aga temaga,” näitas ta kaameramehe peale, “…ei oska ma midagi peale hakata!” Ja nii lihtne see selgitus ongi.

Siinkohal ütleb mõnigi, et mis see teie asi on, kuidas teised seda teevad, ärge piiluge võõrasse magamistuppa – peaasi, et inimesed armastavad teineteist. Aga esiteks on jutt “seksualismist” ja teiseks, need teised ronivad hoopis heterode ellu.

Isegi kui mitte huvituda teiste seksuaalelust, avastab meeste-naiste maailm järsku, kuidas need “seksifantaseerijad” on järsku nende kõrval, nõuavad õigust perele ja lastele, viimaseid lapsendades, nad nõuavad oma fantaasiatele normaalsuseks peetavust, samu õigusi eluandva heteroseksualismiga, ja isegi nende fantaasiate tõstmist kõrgemale mehe-naise suhetest.

Kogu selles konfliktis pole tegelikult grammigi homofoobiat, on vaid eluandev mehe-naise suhe, mida terve mõistus vaatleb ainuvõimalikuna, ning seksuaalsetel fantaasiatel põhinevad “muud” seksuaalsuunitlused, mille olemasolu võib küll aktsepteerida (kusjuures ei pea), kuid mis pole muud kui fantaasiad. Neile lihtsalt ei saa täielikku võrdsust, ammugi veel ülimuslikkust lubada.

Ideoloogiline mõtlemine saadab ka ülemaailmset pagulaskriisi, milles “sallivuslik”mõtlemine rõhub sellele, et kõik nad on õnnetud. Tegelikult põgeneb oma elu päästmiseks vaid osa migrantidest – suurem osa on majandusmigrandid, parema elu otsijad, kelle kohta maksab vaid see reegel, et nad on tervitatud, kui sihtriik vajab neid. Kui ei vaja, siis pole neil sinna asja.

Veel enam, kõik migratsioonid, sealhulgas ka sajanditetagune Ameerika avastamine, paiskavad teele ohtralt seiklejaid, kergema elu otsijaid ja muidusööjaid, ning ka arvukalt kurjategijaid, kes soovivad senise paturegistri ja võimaliku karistuse selja taha jätta. Kui Merkel kutsub kõiki Saksamaale, siis tormavad ju lisaks sõjapõgenikele sinna ka need, kel käed verised.

Kui inimesed vaatavad rändekriisi ideoloogiliselt ehk võtavad kõiki rändlejaid õnnetute ohvritena, siis järgnevadki konfliktid rände sihtriikides, kus hakkab lokkama kuritegevus ja terrorism, sotsiaalsüsteem koormatakse üle muidusööjatega, töökäte arv ei kompenseeri ülalpeetavatele tehtavaid kulusid ning lõpuks hakkab riik alla käima. Seetõttu pole rändevastasus sugugi mitte rassism ja ksenofoobia, vaid enesealalhoiuinstinkt ja ettevaatus.

Ideoloogiline mõtlemine käib läbi ka võitlusest karusloomafarmide vastu, kus ühed väidavad lihtsalt, et kõiki loomi piinatakse, teised aga vaatlevad asja pragmaatiliselt – ükski loomakasvataja ei hakkaks loomi piinama juba kasvõi sellepärast, et sel juhul ei saa ta neist ilusat karusnahka, mida saadakse vaid hästihoitud loomadelt.

Nii me elamegi maailmas, kus osa inimesi innustub uitmõtetest ja alustab absurdseid kampaaniaid, realistlikult mõtlevad inimesed aga näevad asju sellistena, nagu need ka tegelikult on.

Peeter Kõre

Exit mobile version