EKRE Tartu linna ringkonna juhatuse liige Loone Ots kõneles 1. märtsi piketil Venemaa suursaatkonna ees. Lühidalt kõlas see kõne nii.
“Head aatekaaslased, kes te olete täna kogunenud siia, vene saatkonna ette! Teie kohaletulek tõendab, et eestlane teab, mida tähendab vabadus, ja tahab seda kaitsta ka siis, kui oht vabadusele jääb väljapoole tema kodumaa piire. Vabadus on piiritu; see on ülim väärtus, mille püsib inimühiskond.
Nende ränkade, uskumatult süngete, kujuteldamatult hirmsate päevade vältel on minu Ukraina sõbrad saatnud mulle sõnumeid ja pilte sellest, mis sünnib nende maal, nende kodulävedel. Tühjaks ostetud poeriiulid ja roppude solvangutega kaunistatud tankitõkked seni nii rõõmsas ja naerusuises Odessas. Kohutavalt moonutatud maapind ja rusudeks tulistatud elamud, terve hävitatud küla Hersoni lähedal. Eraldi minule kingiks saadetud pilt Vana Tallinna likööripudelist, milles nüüd sillerdab hoopis Molotovi kokteil. Teises maailmasõjas ei tegutsenud ka Hitleri natsid nii küünilise ja nii metoodilise metsikusega.
Meie kõik, kes me oleme jäänud vääriliseks kandma nime „inimene“, peame seda infot jagama kogu maailmaga. Me peame selle vastu protestima kogu jõust ja kõigi seaduslike vahenditega. Me peame näitama, et seisame Ukraina kõrval nagu seisaksime iga rahva kõrval, keda tullakse vallutama. Ja loomulikult ning ennekõige peame seisma oma kodumaa kaitsel ning andma selle kohta selge sõnumi ka siis, kui meie elu on hetkel rahulik. Selleks oleme täna siin.
Mul on määratult hea meel, et ka need, kes mu Ukraina tuttavaist kunagi – enne on kritiseerinud Ukraina riiki, on nüüd, hädapäevadel, muutunud tulisteks isamaalasteks, kes tahavad jääda ustavaks Ukrainale – ma ei taha öelda, et surmatunnini. Pole vahet, kas see, kes kirjutab või hüüab telefoniga filmitud videos „Slava Ukraini“, on õrn poetess, lasteraamatukogu juhataja, kogenud ajakirjanik või ajaloolasest õppejõud. Igaüks neist on teinud otsuse, et tema maa saatus on ka tema saatus.
Sõbrad! Kui olin aastal 2019 Odessas, esilinastus seal Ukraina ajaloost kõnelev film „Zahhar Berkut“, ingliskeelse pealkirjaga „The Rising Hawk“, eesti levisse plaanitud pealkirjaga „Alistamatud“. See viimane pealkiri võtab kõige paremini kokku filmi olemuse. Batu-khaani 12. sajandi mongolid ei suuda ka suurte hordidena Ukraina Karpaatidesse tungides neid vallutada. Sest alistamatud ukrainlased võitlevad oma kodupinnal ja oma maa, oma rahva, oma laste ja oma tuleviku eest. Nad on enne valmis ohverdama kõik, kui lubama teha endist agressori alamad. Üheskoos minnakse kurjusele vastu ja just selle ühtsuse pärast saavutatakse pärast heitlusi ka võit. Nii peabki olema. Nii on õiglane. Halb on nõrk, on alati nõrgem kui hea ja õige.
24. veebruaril, Eesti vabariigi iseseisvuspäeval, hukkus Berežanõs Termopoli oblastis Vitalii Skakun, kes õhkis vaenlase eest silla, jäädes ise teadlikult surma haardesse. Ta oli täpselt sama vana kui meie Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov. Kahekümne viie aastane. Noor mees, kellel on elult veel nii palju saada, kuid kes valis oma rahva vabaduse.
Palun lubage mul ette lugeda luuletus, mille kirjutasin Vitalii Skakuni mälestuseks. Praeguseks on see juba tõlgitud inglise keelde ja levib rahvusvahelistes portaalides. Kahju, et eesti peavoolumeedia väljaanded ei ole minu palvetele luuletus avaldada isegi võtnud vaevaks vastata.
VITALII SKAKUNI MÄLESTUSEKS
Au sulle, sangar Vitalii Skakun!
Su isamaad kui ründas hull ja hunn,
sa tegid otsuse, et patrioodi meelt
ei heiduta agressor oma teelt.
Pea püsti, seisma jäid kui spartalane,
kes langedeski relva käest ei pane.
Su selja taga seisis su Ukraina
ja ette kerkis musti jõude aina.
Ei ole silda hea ja kurja vahel.
Su tahtel katkes anastaja ahel.
Tank roomama jääb nägupidi mutta,
kuid sinu pärast pole tarvis nutta.
Nii kaua, kuni jätkub maailmas laule,
nad ülistusi loovad sinu aule.
Nii kaua, kuni neid, kel kodumaa
on kallis, surra sinu vaim ei saa.
Kuldtähena nüüd seisad taevasillal,
kuid häving ees on vallutaja killal,
su ohvri suurust kroonib meie võit.
Siis meie üle uhke olla võid.
SLAVA UKRAINI! GEROJEM SLAVA!