„Kersti Kaljulaid ütles riigikogujatele näkku, et nad on alaväärtuslikud, sest nii kehva palga eest ei tule ju võimekamad inimesed seda tööd tegema.
Sellist juttu on ka varem räägitud, eks ikka inimliku (ja oma isikliku) ahnuse varjamiseks ja ilustamiseks. Et “tippjuhtide” palgad peavad olema väga kõrged, et neil ei oleks kiusatust hakata korruptsiooniga “kõrvalt” juurde teenima, või et madalama palga peale väärtuslikud “ajud” ei tule.
Mina loen siit välja seda, at ausus ja missioonitunne on ilmselgelt omased ainult madalapalgalistele. Need, kes jahivad kõrgeid palkasid, on kergesti äraostetavad ja rahaahned.
Rahal on teatavasti omadus inimesi ära rikkuda. Sest seda ei ole kunagi liiga palju. Raha on nagu narkootikum, millest niisama lihtsalt lahti ei saa, mida rohkem seda on, seda rohkem tahetakse seda juurde. Ja kes juba rikutud, see tõesti mingi väikse raha eest “ennast ei müü”. Ja iga töö ongi tema jaoks enda müümine.
Riigikogulaste palgad on liigagi kõrged, igasugu lisatasud tuleks maha võtta, las elavad ainult palgast nagu kõik teised. Õpetajatel ja halastajaõdedel ei ole lisatasusid, autoliisinguid ega bensiinikompensatsioone.
Ja loomulikult tuleb kõik seni “keskmise” palgaga seotud kõrged palgad siduda alampalgaga, sest see on konkreetne suurus ja väljendab otseselt meie elatustaset, need tuleb lahti sõlmida riigikogulaste endi ehitatud perpetuum mobilest ehk “igavesest jõumasinast”, mis tõuseb ju omakorda iga kord, kui “automaatselt” tõusevad selle abstraktse sümboli külge kinniseotud palgad.
Tänapäeva liberaalid lehvitavad silmakirjalikke loosungeid. Ikka selleks, et endast positiivset muljet jätta. Neil pole kombeks ausalt ja avalikult kuulutada seda, mida nad meie riigiga teha kavatsevad. Nende sõnad ja teod on omavahel vastuolus.
Üks selliseid loosungeid on: “kõik inimesed on võrdsed”.
See on ju vale. Kas miljonär on võrdne kodutuga? Peaminister lasteaiakasvatajaga, suurettevõtte omanik väike-ettevõtjaga? Andekas näitleja andetu näitlejaga? Konservatooriumi lõpetanud ooperiartist kehvasti viisipidava karaokelauljaga? Tark lolliga? Kurjategija ausa seaduskuuleka kodanikuga? Lapsevägistaja oma ohvri vanematega?
Liberaalid ju isegi ei järgi seda loosungit oma igapäevases tegevuses? Nad on ju eliidiks tõstnud LGBT seksuaalid ja seadusevastaselt üle võõraste riikide piiride trügivad migrandid? Ainult endale eriõigusi nõudvad grupid on liberaalide meelest tavakodanikest, oma rahvast tähtsamad. Miks EKRE juhtidesse ja liikmetesse suhtutakse nagu paariatesse? Miks perekonnakaitsjaid sõimatakse ja tsenseeritakse?
Kuidas siin see võrdsus äkki ära kaob?
Kuidas me saame reaalsuses inimesi võrdsustada? Meie palgad on ju, näiteks, väga erinevad. Ometi on palk mingis mõttes töötegija väärtuse mõõt? Eesti Energia juht saab palka üle 20 000, kas ta on võrdne õpetaja või lasteaiakasvatajaga?
Öeldakse, et kõrgepalgalistel on suurem vastutus. Aga kas nad ka tegelikult vastutavad? Meil olid skandaalid vaktsiinidega, kõrgepalgalised ametnikud lasti lahti, kas nad vastutasid? Neile maksti ju kenakene kompensatsioon? MEIE ju vastutasime, ehkki me enne vastutamise eest palka ei saanud, meie – maksumaksjad! Oma nigelast palgast? Aga see, kes süüdlaseks tehti, saab “patuoina” preemia?
Siis, kui minister tagasi astub, öeldakse: ta “võttis vastutuse”.
Kas tohutu lahkumiskompensatsioon ongi see vastutus, mis nende palgad kõrgeks kruvib? Maksame ministrile kõrget palka, et ta vastutaks, see tähendab, teeks talle usaldatud tööd hästi? Aga tema juhtimisel tehti suuri vigu, kui ta neid vigu kinni ei maksa, siis ta ju ei vastuta? Milleks siis nii kõrge palk? Estonian Airi põhjalaskja sai vist ligi miljon krooni “preemiat”?
Kiik otsustas mitte “võtta vastutust”. Tema ei taha kompensatsiooni, tema võtab oma kuupalka edasi. Kui tuleb ette veel vigu, küll ta leiab uued süüdlased. Ministeeriumis on ju palju töötajaid.
Muidugi on see tegelikult ametlik ja avalik korruptsioon. Lausa riiklik. Riigikorruptsioon, nii-öelda. JOKK.
Kas tõesti polegi võimalik riiki üles ehitada aususele ja õiglusele? Või on mudel vale, me ei tohiks kuulata seda üleüldisest heaolust lolliks läinud Lääne-Euroopat? Meid võeti ju laeva pardale siis, kui meie polnud veel heaolu maitstagi saanud, aga nende heaolu oli juba üleküpsenud ja hallitama läinud.
Demokraatliku riigi põhiseaduses seisab, et kõik on seaduse ees võrdsed, see tähendab, kannavad võrdselt vastutust, kui teevad kurja, ükskõik millisel positsioonil keegi on. Ja kõigil on võrdsed õigused.
Aga isegi see meil ju ei kehti?
Kohus ei võta vastu kaebust meeleavalduse häirija vastu, aga nõuab sellele häirijale valuraha nendelt, kes püüdsid teda takistada, kes temalt röövitud mikrofoni käest ära võtsid, sest politsei vaatas rahumeeli kõrvalt ega teinud oma tööd.
Konservatiivide kaebusi ei kuulata, aga sakslane, kes Vabaduse väljakul lapsevankriga tõukles ja eestlasi sõimas, võetakse lahkesti vastu, auväärsel kohtul ei ole kahju oma kallist aega raisata absurdse kaebuse arutamise peale?
Kus siin see võrdsus on?
Tänapäeva liberaalid hõljuvad kuskil pinnapeal, roosas udus, nad ei mõista enam sõnade sisulist tähendust. Nad elavad nagu kahemõõtmelisel plakatil. Ja kahjuks on nad võimul.
Kui me ei nõua poliitikutelt, et nad hakkaksid päriselu selle täies rikkuses arvestama, siis ei ole meil lootustki, et meie elu võiks paremaks minna.
Võrdsus on väga suhteline mõiste. Kuidas seda mõõta ja õiglaselt jagada?
Sisuliselt võiks öelda, et kõik inimesed on võrdselt olulised, võrdselt väärtuslikud, võrdselt arvestatavad. Nõnda on see arenenud tsivilisatsioonis ja kristlikus traditsioonis kombeks. Valitseja on rahva teener, mitte käskija.
Iga inimene, kes on maailma sündinud, väärib inimlikku elu. Vähemalt siis, kui ta ise seda soovib, seda vabatahtlikult kõrvale ei heida. Kui ta täidab ühiselu reegleid ja austab kaaskodanikke. Kui ta austab ennast ja lähtub oma tegevuses austusest oma riigi ja teiste kodanike vastu.
See, kes teistele kurja tehes või teisi oma huvides ära kasutades ainult oma elujärge parandada tahab, on selle inimliku võimaluse kõrvale heitnud. Vägivallatseja ja kurjategija elu ei ole inimlik elu.
Inimõigused kehtivad nendele, kes ise teiste inimõigusi ei riku!
Sellega peavad arvestama ka need, kellele on antud võimu ja raha rohkem kui teistele. Nemad peavad olema eriti hoolikad jälgima, et nad ei rikuks nende tegevusest sõltuvate kodanike inimõigusi.
Inimõigusi õiges, klassikalises mõttes, mitte tänapäeva kohustusliku ideoloogia kuritegelikke väljamõeldisi. Iga inimese või grupikese isekas soov või iha ei ole inimõigus.“
Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, teoloog ja näitleja
