USA ja tema liitlased Euroopas on otsustanud septembriks väed Afganistanist välja tuua – selle valguses võiks vaadata ka Eesti missiooni Malis.
Afganistani kohta on öeldud, et seda maad on proovinud okupeerida paljud riigid, alates brittidest 19. sajandil ning lõpetades Nõukogule Liidu ja lääneriikidega – ometi on kõik seal lõhkise peaga põgenenud, saavutamata oma seatud eesmärke. Nüüd tuleb ära NATO – Taliban ja islamiäärmuslus jäävad, narkoäri jääb, immigratsioon Euroopasse jääb.
Küll aga kaotas NATO missiooni ajal palju sõdureid tapetute ja haavatutena, sealhulgas ka Eesti, kelle tegutsemisala Helmandis on juba ammu Talibani käes. Miks me seal käisime ja mida saavutasime? Peale sõjalise kogemuse muidugi. Probleemid jäid afgaanidele kõik alles.
Nüüd räägib kaitseminister Kalle Laanet oma Mali külastamise ajal ja järel täpselt sama, mida omal ajal Afganistani kohta räägiti – piirame islamiäärmusluse levikut, takistame massimigratsiooni, aitame demokraatia luua, taastame piirkonnas rahu. Kui aga vaadata, kuidas Saheli-tagusel alal islamistlik sõda üha uutesse riikidesse laieneb ja migrandid teele paiskab, on Barkhane missiooni läbikukkumine juba ette kindel.
Eestile on missioon ehk sõjaliselt oluline, aga sel juhul tuleks seda ka nii väljendada, mitte rääkida muinasjutte demokraatia viimisest Aafrikasse.