Uued Uudised

Piret Kivi: vabas (!) Eestis valitseb salliv suhtumine venestamisse

Tartu Linnaraamatukogu prügihunnikust sai kaasa haaratud Rumeenia kuninganna Maria memuaarid (https://www.ester.ee/record=b1054651*est vaadatud 29.12.2022). Nüüd pühade ajal oli neid mahti ka lugeda. Kuninganna Maria isa oli kuninganna Victoria poeg. Ema oli tal keiser Aleksander II tütar.

Kui kuninganna Maria oli veel pisike ehk ei olnud veel kuninganna, viis ta ema lapsed Venemaale vanaisale külla. Vanaisal oli kole hea meel lapselapsi näha. Ta määras mudilastele appi grupi madruseid. Tsiteerin raamatust: „Kui ruttasime aeda, saatis igaühte meist kaks madrust, kes pidid kuninglikke ja keiserlikke lapsi valvama ja neid lõbustama. Neist saatjaist kujunesid meie parimad sõbrad ja seltsimehed. Iga päev, kui astusime terrassilt aeda, seisid nad juba seal meid oodates, naeratavatena ja mingi väikese üllatusega, nagu metsmaasikatorbikud, pooleldi kooritud pajukepid, väikesed pajupillid, rõngad ja muud sedalaadi asjad. Sandra, kes ei suutnud veel käia, tegi meie retked kaasa luigekujulises sõidukis. Seal oli tiike, liivahunnikuid, väikesi vene hurtsikuid ja farm pisiformaadis, kus üha, nagu mamma lapsepõlveski, asus päris tõeline elus lehm.“ (lk 39)

Kahjuks luusis õukonnas ringi ebameeldiv nakkushaigus nimega leetrid. Keiser läks lapsukesi lastetuppa vaatama. Tsiteerin raamatust: „Veel selgemini mäletan tema ilmumist suurde laste-magamistuppa, kui olime leetreis – samuti Tsarskoje Selos. Ma polnud veel haigestunud ja sain suudluse. Näen läbi aastakümnete loori, kuidas vanaisa kummardus minuni, see suur, suur mees, minu tibatillukese tüdrukukese üle. Tean, kui uhke olin selle üle, et võisin veel suudluse saada. Järgmisel päeval kuulusin minagi haigete hulka ega võinud enam musule pretendeerida.“ (lk 40)

Keiser, see tähendab vanaisa, tuli lapsukesi nende ruumidesse vaatama. Lööbes lapsukesi tervitas ta niisama. Mariat aga suudles. Marial vedas, sest järgmisel päeval oli ka talle tekkinud lööve ning keisri musile ta siis enam poleks kvalifitseerunud.

Credo quia absurdum! (Usun, sest on absurdne!) oli mõte, mis mind neid mälestusi lugedes tabas. Montefiore Romanovite tellisest sai lugeda, et Aleksander II lükkas tagasi oma ministrite soovi meid ära venestada. Meie venestamisega hakkas teatavasti tegelema mees, kes on Maria raamatus kirjas kui onu Saša (Aleksander III). Ajalooline fakt on Aleksander II õudne surm. Keisrile tehti edukas pommiatentaat. Kuninganna Maria kirjutab oma memuaarides, et lõhang rebis vanaisal küljest muuhulgas ka jalad. Aleksander II oli aastaid teadlik, et teda soovitakse mõrvata. Sellest teadmisest hoolimata säilitas ta rahu ja väärikuse. Mudilased ei näinud nurgas lõdisevat ja halavat inimvaret, sest sellist vanaisa neil ei olnud. Selline oli keisri tahe.

Kuninganna Maria väidab oma raamatus, et tema ema oli keisri ainuke tütar. See ei olnud tõsi. Aleksander II lubas oma armukesele, et ta abiellub temaga, kui keisrinna enne teda sureb. Keiser täitis oma lubaduse, kuigi see oli suur skandaal. On näha, et skandaal oli suur ka kuninganna Maria jaoks, kes poleks vastasel juhul oma ema kutsunud keisri ainukeseks tütreks. Asja pikantne külg: kurjad keeled kõnelevad, et kuninganna Maria kahe viimase lapse isa ei olnudki tegelikult Rumeenia kuningas. Moraal: enne kui hakkate oma vanaisa suunas näppu vibutama, mõelge, et kunagi võite olla sarnases olukorras ka teie ise.

Kuna ka eestlased on olnud Aleksander II alamad (küll Balti erikorra all, aga siiski), tekkis ulakas soov võrrelda minevikku ja olevikku. Miks? Sest vabas Eestis peab olema parem kui kurjas impeeriumis. Lihtsalt peab ja kõik.

Meie venestamine.

Aleksander II. Vastu nii sõnades kui ka tegudes.

Eesti Vabariik. Osaliselt sõnades venestamise vastu, kuid jauratakse ka „meie inimestest“. Rahvuste võrdset kohtlemist ei nähta enam riigi eesmärgi piirides, vaid piiritult. Eestist on saanud kosmiline riik, sest siin võib elada lõputult ilma eesti keelt oskamata ning karjuda, et diskrimineeritakse. Tegude tasandil venestatakse Eestimaad.

Nakkushaigused.

Aleksander II. Mõistlikult ettevaatlik, kuid peab oluliseks haigetega suhtlemist ning nende külastamist. Ei kohtle haigeid kui teise järgu inimesi või rüvedaid objekte. Suudleb asümptomaatilisi ja tervitab sõbralikult sümptomaatilisi inimesi. Maskivastane.

Sarnase nägemuse päris vanaisalt ka tütretütar, kes tegeles aastaid hiljem koolerahaigetega. Tal oli abiks rauk. Tsiteerin raamatust: „On selge, et raskel koolera vastu võitlemise tööl võisin tarvitada vaid ohvrimeelseid, kartmatuid, igas olukorras kohanemisvõimelisi naisi. Kutsusin enda kõrvale õde Pucci, Vincent de Pauli nunnaordu juhi; tundsin toda austamisväärset rauka juba mitu aastat.“ (lk 264)

Eesti Vabariik. Terved ja tugevad inimesed, kes teevad riigivõimule vastumeelseid tervisealaseid otsuseid, eemaldatakse kohvikust, terviseklubist, koolitustelt jne. Inimesi mõnitatakse, alandatakse, vägistatakse vaimselt, lülitatakse ühiskonnast välja ja vallandatakse töölt. Kaja käsul ja havi tahtel toimub varjumine maskide taha.

Surmahirm.

Aleksander II. Ootab päriselt kohutavat surma. Säilitab ootusajal rõõmsameelsuse, väärikuse ja hingerahu.

Eesti Vabariik. Meedia hirmutab surmaga ning tekitab hullunud, hirmunud ja viimsegi väärikuskübeme minetanud inimkarja, kelles puuduvad rõõmsameelsus, väärikus ja rahu. Kus on meie rõõmsameelsed raugad? Või mis raukadest ma räägin, kus on meie rõõmsameelsed noored?

Mudilaste kantseldamine.

Aleksander II. Saadab madrused (ehk meessoost kasvatajad!) oma lapselapsi hoidma. Madrused ei ropenda ega õpeta lastele eneserahuldamist ehk unnutamist. Madrused laulavad eeldatavalt ka laule. Need laulud ei käsitle lapsukeste intiimpiirkondi. Samuti ei pea mudilased madrustele ette näitama, kus nende intiimpiirkonnad asuvad. Vastasel juhul saaks vanaisa, see tähendab keiser, üpriski vihaseks. Madrused saaksid nuuti ning koliksid Siberisse sunnitööle. Totakas vabandus: „Meie oleme head madrused ja kaitseme intiimpiirkonna lauluga lapsi pahade madruste eest“ keisri palge ees läbi ei läheks.

Eesti Vabariik. Lasteaedades toimub ka kahtlast huvitegevust. Nuuti pole aga minu teada kellelegi antud. Samuti ei ole kedagi sunnitööle saadetud. Madruseid lasteaedades ka ei ole. Vähemalt pole nendest meedias midagi kirjutatud.

Veised kui kasvatusvahend.

Aleksander II. Õukonnas elab lehm. Lehm tegeleb sinivereliste laste lõbustamisega.

Eesti Vabariik. Lasteraamatus on kaks pulli. Pullid lõbustavad siili.

Mulle meeldib Aleksander II suhtumine meie venestamisse (keisri suhtumine oli rangelt eitav) ning tema suhtumine nakkushaigustesse (mõistlik ettevaatlikkus on hea, kõik muu on halb). Miks on vabas (!) Eestis suhtumine venestamisse salliv ehk positiivne ning nakkushaigustesse suhtutakse meil hirmu ja vihaga? Äkki tuleks venestamise ja irratsionaalse surmahirmu lõpetamiseks meid tagasi valitsema tuua Aleksander II kummitus? See kummitus õpetaks ka haigete ja teie arstirohte mittetarvitavate inimestega kena olema.

Jäävad veel rohelised, sinised ja roosad juuksed. Julgen ajalooliste allikate ja maailmakirjanduse põhjal järeldada, et Aleksander II õukonnas ei olnud rohe-, sini-, ja roosalakkasid. On aga tõenäoline, et rohe-, sini-, ja roosalakad tegid lastel ja ka täiskasvanutel meele rõõmsaks tsirkuses. Klounid kannavad reeglina parukaid. Nad ei käi tööriietes sisseoste tegemas ega tänaval patseerimas. Tean selliseid asju, sest kunagi külastas hulluarsti mees, keda järas üdini must masendus. Hulluarst rääkis, et oli aeg, mil ka tema oli olnud masendunud. Siis hakkas ta aga käima pidevalt tsirkuses, sest seal oli naljakas kloun, kes tegi tal tuju heaks. Nii heaks, et masendus hajus. „Aga doktor,“ lausus patsient kurvalt. „See kloun olen mina.“

Palja näoga 2022. aasta surivoodil 2023. aasta sünni kahuripauke oodates.

29.12.2022 Anno Domini

Piret Kivi

Exit mobile version