Uued Uudised

Rahvalt nõutakse ohverdusi riigi huvides, aga otsustajad ise ei ohverda midagi

Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri arutleb meie omariikluse hetkeseisu üle, võttes aluseks kirjanik Kerttu Rakke arvamusloo Postimehes.

“Kunagi oli Eesti riik minu jaoks püha – mitte selle sõna piibellikus või religioosses mõttes, aga selles tähenduses, kui ütleme, et kodu või perekond on meie jaoks püha. S.t midagi ääretult olulist ja väärtuslikku.

Viimastel aastatel aktualiseerub paraku ikka ja jälle see, mida Valdur Mikita on kunagi ühes seoses öelnud: mis kunagi oli Eesti riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks.

On uskumatu, et see riik on hakanud käituma oma inimestega kui tüüpiline koloniaalvõim, ja ta teeb seda üha jultunumalt ja jõhkramalt ja valelikumalt. Apartheidi kehtestamine, vaesusse tõukamine, rahvavaenlasteks kuulutamine jne.

Jõulupühade ja aastavahetuse ajal tahaks muidugi kõik need asjad unustada, aga reaalsus ei lase seda teha. Soovitan lugeda Kerttu Rakke artiklit, mis väljendab sama valu, nõutust ja jõuetust, mida kogevad paljud, kes on armastanud oma maad ja ei suuda uskuda, et siin laiutab tülgastav ja võõras režiim, mitte enam nende oma armas Eesti riik.

Tsiteerin:

„Selle asemel, et arendada väikesele riigile sobivaid autonoomseid energiatootmise lahendusi, räägitakse udujutte ning lastakse oma rahval kinni maksta riigifirma miljonitesse ulatuv kasum. Kui keegi kurtma hakkab, et ära ei ela, siis on tal ju võimalus kirjutada taotlus toetuse saamiseks. … Ja siinkohal pole asi mitte ainult eestlaslikus jonnis või uhkuses, vaid väärtushinnangutes: kui oled eluaeg ise hakkama saanud, siis on raske tunnistada, et nüüd äkki enam ei saa, et piisas vaid ühest lollist börsist – kus sa ise üldse osaleda pole soovinud – kui oled surutud hoopis teise klassi, nende sekka, kes ise hakkama ei saa, kes elavad toetustest, kuna neil on mingil põhjusel võimekus endaga hakkama saamiseks madalam.“

„Alati on tähtsamad euronõuded ja võõrad inimesed, mitte aga oma inimesed. Üheks eredamaks näiteks siin on sundüürnike teema, kus riik maksis kompensatsioone baltisakslastele, kes olid oma kompensatsioonid tegelikult juba ammu kätte saanud, mitte aga oma inimestele.“

„Ja miks just rahvas end ohverdama peab – riigi huvides, riigikaitse eesmärkidel, riigi nimel? Otsustajad ise ju ei ohverda midagi, nemad saavad reeglina korralikku palka ning preemiatki – innovatiivsete lahenduste elluviimise eest. Rahvas on see, kes ohverdama peab.“

„Inimesed, kellega rääkisin, kelle kodud laiendatavasse alasse jäävad, aga ei tahagi asendusmaid. Ei Võrumaale ega mujale Eestisse. Nad tahavad siit nii kaugele kui võimalik, et unustada valu, mida on põhjustanud neile nende oma riik.“

Jah, me oleme kindlates kätes. Aga õigupoolest kelle kätes?”

Exit mobile version