Uued Uudised

Raidal, Toobal, Izmailova… poliitika eeldab ka noortelt poliitilise takistusraja läbimist

Hiljuti soovitas ekspresident Kersti Kaljulaid noortel rohkema valimisaktiivsusega otsustamine riigis enda kätte võtta, kuid see ettepanek on oma atraktiivsusest hoolimata siiski vildakas – noortel jääb tänases kiiresti muutuvas maailmas sageli puudu kogemusel põhinevast otsustustarkusest.

Ehk siis – kui Toompea popipäevatavad kliimanoored otsustaksid rohepöörde üle, paneksid nad päevapealt kinni põlevkivitööstuse, arvestamata, mida see toob kaasa Ida-Virumaale ja kogu riigile, ning sedagi, et alternatiivenergia pole veel võimeline seda kohta üle võtma. Noored on alati radikaalsed ja laulusõnad “Hurraaderii, hurraaderaa, küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes”, on utoopia.

Kersti Kaljulaidi sõnad on pigem mikkpärnitsaliku noortele meeldimise soovi tagajärg. Riietus ju kolmekümnendate keskpaigas Mikk Pärnits nooreks neiuks, et endast poole noorematele muljet avaldada, kuid see kukkus väga koomiline välja.

Noored on poliitikasse väga oodatud, kui see ei tohi toimuda nii, nagu Taavi Rõivase puhul ehk flaierijagajast kohe peaministriks. Poliitika on nagu trepp, kus tõustakse astme haaval, alt kohe tippu kerkimine on rohkem Supermani rida. Poliitiku okkalise tee läbinud noorte pealehakkamist toetab juba saadud kogemus.

Eestis on noori läbikukkunud poliitikuid juba omajagu, nagu kunagise Tuleviku Eesti Erakonna liider Jaanus Raidal, kellele ennustati 1990. aastatel koguni presidendi kohta; “Savisaare kasupoeg” Priit Toobal, kes oskas kogu oma noorusliku kapitali maha mängida, ja vikerkaareroheline Züleyxa Izmailova.

Izmailova on eriline näide – Reidi tee kaitsjana laskis ta ennast Keskerakonnal ära osta, saades vastutasuks ajutise abilinnapea koha, kus tast sai hoopis Reidi tee elluviija. Linnavalitsuses sai ta tuntuks saadikute küsimustele vastamisega, kus ta midagi öelda ei osanud, vaid suunas küsimused nõunikele. Suutmata roheliste parteid tupikust välja viia, lahkus ta erakonna juhi kohalt ja parteist üldse, ning läks poliitprügikasti Eesti 200, kuhu oli varem jõudnud Isamaaga samamoodi äpardunud Margus Tsahkna. Izmailova ei pääsenud viimastel valimistel ka Riigikogusse.

Izmailova ongi hea näide sellest, kuidas poliitikas kogemuste puududes põrutakse ning seda varaselt ja kogemusteta võimupoliitikasse pääsedes. Kui ta poleks lasknud ennast Keskerakonnal ära osta, oleks ehk nii temal kui rohelistel paremini läinud.

Noortele võib lihtsalt soovitada – olge umbusklikud nende suhtes, kes lubavad teid kiirliftiga poliitilise võimu juurde viia ning jookske sinna pigem ise, sest pingutuste ja raskuste kaudu karastudes saab teist kindlasti parem ja edukam poliitik, kui on Toobal ja Izmailova. Kiiret otsustusõigust lubavad poliitikud tahavad noori oma ideoloogia ja erakonna heaks tööle panna, olles ise nende eest otsustajad.

Uued Uudised

Exit mobile version