Uued Uudised

Rain Epler: mis on kodu, kus on kodu?

ROHELINE ON UUS PUNANE KONVERENTS, RAIN EPLER

Käin vahest naabriperel külas juttu ajamas või naabrimehe pool saunas. Kui mul endal on külalisi, võtan neidki kaasa. Tihtipeale imestavad pealinnast või välismaalt külla tulnud sõbrad, et ma 3-4 km kaugusel elavat inimest naabriks nimetan. Ometi ei ole ses mu enda ega teiste „maakate” jaoks midagi imelikku – oma või naaberkülas elav inimene ongi ju naaber!

Lapseiga ja noorus möödusid Põlvas, keskmise suurusega kortermajas. Kõik majaelanikud teretasid üksteist, kui kusagil trehvasid. Tänapäeval on sellist teretamist naabrite vahel palju vähem, suuremates linnades peaaegu üldse mitte. Kui ma kodukohas ringi kõndides maantee ääres mõne, ka võõra, inimesega kohtun, siis teretame. Väikesesse külapoodi sisenedes öeldakse ikka kõva häälega tere.  Kõike seda elavad ja hingavad mu kolm poega koos minuga ja ma loodan, et kannavad edasi. Nad ikka vahel küsivad, kas sa tundsid seda inimest, et sa teda teretasid ja siis ma selgitan neile, et kui keegi teretab, siis tereta vastu. Küll pärast jõuad mõelda selle üle, kas sa teda tundsid või mitte.

Mäletan, et vanaema selgitas mulle eestlaste ja venelaste erinevust kodu piiritlemisel. Eestlaste jaoks oli kodu kogu kortermaja oma keldrite ja trepikodadega, venelaste jaoks aga algas kodu oma korteri uksest. See selgitas, miks võisid puhtus ja kord trepikojas olla majade kaupa väga erinevad, sõltuvalt elanike rahvusest. Nüüd pealinnas käies näib mulle, et aina rohkem on ka eestlased omaks võtmas seda, et kodu algab korteriuksest.

Maal on kodu mõiste laiem, heas mõttes laialivalguvam. Esiteks muidugi on kodu mitte ainult see maja, kus sa elad, vaid ka seda ümbritsev hoov, mets, põllulapp ja ojakallas. Ja kui sa siis kodus ringi käid, juhtub tihti, et satud märkamatult naabrimehe metsatukka või kõnnid üle tema heinamaa. Ja ikkagi on tunne, et oled kodus.

Miks ma seda kirjutan? Eks ikka ajendatuna Nursipalu laiendamise plaanidest. Kui sa elad suures linnas ja õhtul koju jõudes tõmbad korteriukse selja taga kinni ning autode müra, trammi metallrataste krigin ja inimeste sigin-sagin jäävad teisele poole ust, siis sellisena sa maailma näedki. Ühel pool ust on kodu, teisel pool muu maailm. Ja kui siis need 300 kilomeetri kaugusel elavad inimesed räägivad, et uus polügoon tungib nende koju, muudab nende kodu elamiskõlbmatuks, ei suuda sa neid mõista. „Mis nad virisevad, me ju paneme neile helikindlad aknad ja uksed ja nende „kodudes” valitseb ka edaspidi vaikus. Pealinna mees ei saa aru!

Aga just selline lai, mitte liiga konkreetsete piiridega kodu annab sisu mõistele „kodumaa”. Eesti ei saa ilma maainimesteta, kodumaa võib kaotsi minna.

See ei ole kriitika linnainimeste suunal. Eks ole linnadelgi palju plusse. Kasvõi see, et palju erinevaid inimesi on koos ja sealses katlas sünnib paljugi uut ja põnevat ning kasulikku. Aga ma hakkasin väga tugevalt tajuma, et just see tunnetuslik lõhe kodu tähenduse mõistmisel on üks põhjuseid, miks ministeeriumi klaasist kontoris ei saada aru, mida võrokesed öelda tahavad. Nad kordavad tegelikult väga lihtsat palvet: „Jätke meile meie kodu!”

 

Rain Epler, EKRE

Exit mobile version