„Alles hiljaaegu lugesime uudist selle kohta, et keegi siiaasunu oli mingis meeleheite- või pahameeleseisundis põlema pannud oma naise – siin kõlas see küll üsna õõvastavana ja ajalugu mäletavad inimesed teavad sedagi, et viimati põletati meil elavaid inimesi kui nõiakunsti viljelejaid ja sellest on juba oma tubli mitusada aastat. Ja nüüd selline lugu!
Aga tuleb välja, et olukorras, kus kõige suuremad diktatuurid on Venemaa ja Valgevene, on täiesti normaalne ja isegi demokraatlik põletada nõidu Kongo Demokraatlikus Vabariigis – meil pole ju Kongo demokraatiale ühtegi etteheidet tehtud ja see peaks ju tähendama, et seal on sellega kõik korras!
Paraku korraldati Kongos ilmunud materjalide põhjal suisa nõiajaht (hooaeg äkki, tea, kas litsentse ka meie jahiseltsile saaks?!) ja kätte saadi suisa kaheksa tükki. Neid kõiki süüdistati nõidumises ning juristide kinnitusel esitati ajavahemikul juunist septembrini 2021 nõidumissüüdistus suisa 30-le naisele.
Rahvusvaheline üldsus (meie vist selle hulka ei kuulu) süüdistab Kongo võime „tegevusetuses“ – ehkki – ära ju põletati, st tegu on ju tehtud ja kus siin see tegevusetus?!
Ironiseerida võiks lõpmatuseni, kuid paraku on tegemist nii inimelude kui topeltstandarditega.
Sotsioloogiaprofessor Bosco Muchukiwa toonitas seejuures, et „politsei ja õigussüsteem ei täida oma funktsioone“ ning õiguskaitsjad lisasid, et nõidade väljaselgitamiseks kasutatakse konkureerivate nõidade andmeid. Just nende ohvriteks osutusidki need kaheksa naist, kes tuleriidal põletati. Juristide arvates on süüdlaste otsimine ja leidmine neil juhtudel keeruline, sest kogukondade liidrid varjavad osalisi enam kui kiivalt.
Overtoni akna teooria kohaselt ei lähe kaua, kui need kombed levivad ja pole üldse ime, kui keegi leiab, et tegemist on lihtsalt demokraatia erivormiga – Kongo demokraatlikkust pole ju keegi küsimuse alla seadnud.“
Andres Raid, ajakirjanik
