Kui lugeda reedest Eesti Päevalehte, siis on rabab see, kuidas Vilja Kiisler on ennast verbaalselt tühjaks oksendanud – ilmselt kättemaksuks Helmedele, kes temaga enam tegemist ei tee. Ja kui ei tee, pole enam keda mõnitada ja laimata.
Kogu Kiisleri jutt on sedavõrd õel, ärategev ja maitsetu, et seal pole enam tegu ei poliitilise tellimuse ega ideoloogilise vaenuga, see on enamat – see on mõistuse ähmastumiseni viinud vihast tingitud küüntega näkkukargamine.
Mis aga puutub siia Kivisildnik? Sest just tema kirjutab täna Uutes Uudistes teatud tüüpi ajakirjanike allakäigust: “Moraal on nagu selgroog, seda murtakse ainult üks kord. Edasi elatakse selgrootu ja moraalitu limukana. Kas kiskjaliku verekaani tüüpi limukana või oimetu dekoratiivse lillaka sülelimukana – aga ikkagi limukana.”
Rohkem polegi tarvis selgitada. Kivisildnik on limukate välimäärajas kõnealuse liigi paika pannud: kiskjaliku verekaani tüüpi limukas.
UU