Postimehes sõna võtnud Vahur Kersna teeb seda ehtmatrossovlikult ja hävituspataljonlikus kontekstis – ilmselt mõjub riigipea antud orden-teenetemärk nagu Sauroni Võimusõrmus.
“Ma ei näe põhjust ei varjata ega häbeneda: lahingus õitsva Eesti eest loobin mina granaate Kaljulaidi poolelt kaevikutest. Praeguse presidendi töökus, kindlameelsus, kui soovite, siis krapsakus on olnud muljetavaldavad. Tema selgesõnalised, jõuliselt sisukad kõned esindavad väärtusi, mille eest ka mina olen valmis lahinguväljal verest tühjaks jooksma,” kirjutab Kersna truualamlikkusest nõretavalt.
Kuna kujundlikke väljendeid nagu “päid veeretama” peab liberaalide reeglite järgi võtma sõna-sõnalt, siis teevad seda ka Uued Uudised.
Info mõttes on kasulik teada, et president peab lahinguid, kus loobitakse granaate, ja plahvatustes sünnib õitsev Eesti. Muljetavaldav. Ka Kersna on valmis läkitama granaadi kusagile õitsva Eesti lillepuhmasse, isegi kui ta peaks selle nimel verest tühjaks jooksma.
Kui küsida, et kelle vastu seda matrossovlikku lahingut peetakse, siis tuleb vaenlasi loogiliselt otsida nende hulgast, keda president vihkab.
President on tõesti töökas: Okeaaniast Antarktikasse, ühelt spordiürituselt teisele, aafriklastele digiriiki pakkuma, moešõule Riigikogusse, sekka õpetussõnad valitsuse moodustamiseks, suur kalli opositsioonile nende võitluste toetuseks ja siis Põhiseadust võrdsuse piibliks ümber kirjutama.
Kui keegi nüüd kõvale granaadiloopimisele Kaljulaidi kaevikust peaks vastu põrutama, siis hüppab Vahur Matrossov ka dzoti ette. Za rodinu, za Kaljulaid!
Kersna lõpetab “pingviinide paraadi” ootel võidukalt: “Vastuvõtul näeme, (või ei näe), raisk!” Kas granaadisadu ikka tuleb? Sellest sõltub palju…