Tormilised reaktsioonid Mart Helme ebaõnnestunud sõnaseadele näitavad, et mistahes katse veidigi realismi minna ja erinevate asjade üle arutleda lõpeb sallimatus ühiskonnas ristilöömisega.
Eesti rahval tundub endiselt olevat sees ussitamas orjamentaliteet, mistõttu alasti tõde ei sallita ning kõigile meeldib ilus, aga sisutühi jutt – seda näitab ka Reformerakonna suhteliselt kõrge toetus. Mart Helme väljaütlemistele on alati järgnenud torm veeklaasis, aga alati on hiljem selgunud, et tal oli õigus.
Mina isiklikult olen “pistrik” ehk mulle meeldiks, kui Venemaa purustatakse Ukraina sõjaväljadel ja põhjalikult. Samas aga ütleb mingi mõttevälgatus alati, et Lääne praeguse abimahu toel Ukraina küll sõjalise lahendusega 2014. aasta piirideni ei jõua. Seepärast saan ma aru ka rahunõudjatest.
Me oleme praegu suhteliselt ohutus olukorras, sest Venemaal pole meie jaoks aega. Seepärast saame ka “pistrikud” olla. Olen aga täiesti kindel, et kui Venemaa paneb Ukrainas ühe radioaktiivse litaka ära (mis on mingis variandis ülitõenäoline), siis kasvab üleöö nende inimeste hulk, kes tahaksid rahu, peaasi, et poleks sõda, kus esimene Irboska tagant lastud rakett võib Võru kohale tuumaseenekese kasvatada. Siis ohkavad inimesed: vanal Helmel oli vist õigus…
Ütlen veel kord, et toetan Ukraina sõda oma maa vabastamiseks, aga olen päris kindel, et kui Venemaa tuumarelva kasutab, kasvõi pisikest “räpast pommikest”, siis on Lääne-Euroopa (ja ka meie inimesed) nõus ükspuha mis rahuga. Aga sinnapoole asi liigub, et Kremlil pole muud võimalust enda tekitatud tupikust väljatulemiseks kui tuumasantaaž väikese reaalse meeldetuletusega.
Kui palju on meie seas neid, kes peale venelaste esimest tuumasigadust Ukrainas nõuaksid võrdväärset vastust, näiteks Belgorodi pihta? Usun, et väga vähe. Mina ise toetaks Lääne heidutavat vastutuumasantaaži nüüd ja kohe – nii kui midagi teete, arvestage radioaktiivsete Rostovi ja Belgorodiga. Ehk õnnestub nii toomakonflikt ära hoida. Aga see on minu isiklik seisukoht.
Lõpetuseks aga eesti rahva orjamentaliteedist – see on ikka uskumatult tugev ja seda just karmi tõe ja ilusa vale kontekstis. Inimesed usuvad Reformierakonna lubadust kuidagi kompensatsioonidega talv üle elada, mitte EKRE soovi oma põlevkivijaamadega odavat elektrit tootma hakata. Usutakse, et odavad ukrainlased tööjõuna aitavad meil jõukaks saada ja areneda, mitte seda, et ehitusplatside keel on juba vene keel ja see saab peagi olema nii kogu Eestis. Ja mis kõige hullem – nagu kunagi Moskva puhul, usutakse nüüd, et Brüssel teab paremini kui meie ise.
Peavoolu poolt on tõerääkimisele välja mõeldud isegi ilus silt: “EKRE räuskamine”. Mis sellest, et rahvuskonservatiivsete poliitikute jutt on alati aus, otsekohene ja tõene – tõde ongi liberaalses-vasakpoolses maailmas “räuskamine”. Mis sellest, et Mart Helmel on alati õigus – aga Kaja Kallas valetab ju nii ilusasti. Suuresti mandunud eesti rahvas tahabki härradelt ilusat valet kuulda ja tõttab kiiresti “räuskajaid” peksma. Ja isegi siis, kui orjapõlv käes on, jäävad süüdlasteks ikka need, kes tõtt rääkides vale tee eest hoiatasid.
Kardetavasti ei tule Ukraina sõjas kiiret positiivset lahendust. See sõda ei liigu üldse üheski suunas edasi, kuigi sõditud on juba kaheksa kuud. Võib-olla maksab sellele mõelda, enne kui Mart Helme kallale tormata. Sest “tuumalahenduse” väljakäimine ei ole üldse võimatu.
Jüri Kukk
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti