Elul on kombeks aegajalt tagapoolt näidata ja midagi sarnast näevad nüüd need, kes rõõmustasid Trumpi võimukaotuse ja EKRE valitsusest väljapuksimise üle.
Jaanuaris õelutses selle üle punaemeriitprofessor Jüri Saar, enne seda lootis sama masti tegelane Olev Remsu, et pärast Trumpi jäävat EKRE-st järele vaid paha hais ning veebruaris uurisid feministeeriumi fuuriad, et mis paistvat aknast pärast EKRE iket.
Midagi head ei paista, vähemalt mitte mõistusega inimestele. Trumpi asemele tulnud Joe Biden reetis Ukraina ja Poola, võttes maha Trumpi kehtestatud sanktsioonid Nord Stream 2-le ja kinkides koos Saksamaaga Putinile gaasitransiidi. Eesti julgeolek haihtus kohe – kui majandushuvide tõttu reedetakse NATO liige Poola, siis miks mitte ka Eesti?
Bideni administratsioon sai Hiinalt alanduse osaliseks Alaskas peetud tippkohtumisel ning uue presidendi aktiivse kliimapoliitika kohta öeldakse, et ka see annab majandusliku ülemvõimu maailmas Hiinale, sest see riik just forseerib söeelektrijaamade ehitamist. Nii väheneb USA ja kliimahüsteeriaga kaasa läinud Euroopa Liidu konkurentsivõime, sest nemad piiravad end viimse võimaluseni, teised mitte. Eesti vajub põhja koos Bideni ja Ursula von der Leyeniga.
Ka EKRE taandamine ei toonud midagi head kellelegi peale vähemuste survegruppide, kes saavad nüüd agressiivsemalt tegutseda. Eesti ühiskond aga sai jälle riigieelarve kärped, kaitsekulude alandamise olukorras, kus Venemaa sõjaline aktiivsus kasvab, aga USA tuge enam pole, koroonavõitluses mannetu ja rapsiva valitsuse ning ministrid, kes armastavad vastutuse eest varju joosta.
EKRE aga kogub hoopis jõudu ja tema liginemine Reformierakonna tulemustele näitab, et Eesti võib saada uue peaministripartei. Trump jätkab Ameerika poliitikas jõudsalt ja peagi on tulemas ka USA vahevalimised, mis võivad palju muuta.
Ilmselt on Saar, Remsu ja marufeministid siiski rahul, sest nende “omad” on vähemalt võimul.