Meediahüään Vilja Kiisler kasutab eriolukorda ära rünnakuteks valitsuse vastu, sest teemasid, mille kallal norida, on tavapärasest enam – on ju meie elu ka valitsusest sõltumatult igati rööpaist väljas.
Ega Kiisler midagi tarka ei ütlegi, kuid silma torkab see, kuidas ta paneb võimalikult rohkem momente valitsuse süüks, kuigi praeguses olukorras oleks ükskõik milline koalitsioon väljakutsete ees, millega ta pole varem kokku puutunud.
“Piiride sulgemise ja vabaduste piiramisega on selline lugu, et parempopulistidele meeldib see kõik kohutavalt. Ammu oleks tahtnud, käsi ju sügeles. Eriolukord on populisti lemmikunenägu. Kiusatus hoida piire kauem kinni hoida kui häda pärast ja mitte leevendada muid piiranguid võib olla ka siinmail kerge tekkima,” kirjutab Kiisler.
Kiisler jätab tähelepanuta, et kriis on ülemaailmne ja piire sulevad kõik. Ka Eesti piiride sulgemine on tingitud vajadusest, mitte kellegi “kiusatusest” või “sügelevast käest”. Aga võimalust lajatada ei saa ju kiislerid käest lasta.
Samuti ei ole Eestis “igamees üksi ja ainult iseenda eest” – maailm võitleb viiruse vastu koos, kuid selle levikut ei saa “avatusega” küll lõpetada. Ega inimesed kodus ju ei istuks, kui koroonaviirusest saaksime lahti kõik koos tänavatel võideldes.
“Ärgem unustagem hetkekski, et valitsuse võim eriolukorras on piiramatu,” väidab Kiisler. Ajakirjanikul võiks olla siiski nii palju kompetentsi, et teada – piiramatu pole see kuidagi.
“Võimalik, et raske aeg kasvatab valitsuse liikmed riigimeesteks, või vähemasti mõne neist,” loodab Kiisler. Kui võrrelda Reformierakonna tegutsemist masu ajal ja praeguse valitsuse tegutsemist kriisi leevendamisel, siis on see nagu öö ja päev. Ansip hakkaks praegu alles kukalt sügama.
Lühidalt kokku võttes on Kiisler võtnud kokku kõik, mis praegu päris hästi pole, selle kordades üle võimendanud ja siis valitsuse kaela ajanud. Ühelt meediaraisakullilt muud ei oodanudki, kui kõiges halva nägemist ja kriisiolukorras vaenu õhutamist.