Uued Uudised

Võõrleegionäridega ei saa riigi julgeolekut tagada

ostukorv, toiduained, pood, söök,toidukorv

Võõrtööjõu kasutamise ümber puhkenud poleemikas on väga tihti kasutatud arvamust, nagu aitaks ukrainlased tagada Eesti toidujulgeolekut. Kõlab võõristavalt – võõrad annavad meile turvalisust.

Esmapilgul on asjal iva olemas: kui ukrainlased töötavad, tuleb ka toodang ja meil on toit olemas. Ainult et julgeoleku mõiste rakendub tavaliselt reaalselt alles kriisis ja siis on võõrleegionäride efektiivsus juba kahtluse all.

Esimene kriitiline moment, mida näitas ka koroonapandeemia, tekib siis, kui needsamad toidujulgeoleku tagajad ei pääse kodumaalt tulema. Veelgi hullem olukord võib tulla siis, kui globaalne katastroof on laastavam (koroonaviirus on ikkagi suhteliselt kerge, aga tulla võib kogu elanikkonna struktuuri surmav üliraske vorm), ja inimesed lähevad ruttu tagasi kodumaale, sest lähedaste ja kogukonna juures on moraalselt lihtsam kriisi üle elada, kui teha seda võõra rahva keskel.

Kui Eesti harjub oma (toidu)julgeolekut tagama võõrsilt tööle käijatega, siis eelkirjeldatud variantide puhul, tuleb hädaolukorras ikkagi kohapealt inimesed leida. Või pankrotti minna.

Muidugi on olemas võimalus, et need “toidujulgeoleku tagajad” on siin alaliselt, ka kriiside ajaks valmis, aga sealt hakkab vaikselt kooruma oht riiklikule julgeolekule, alates demograafilisest (võõraid riigis põliselanikega võrreldes liiga palju ja nende kultuuriruum hakkab domineerima) kuni sõjaliseni (nad ei ole lojaalsed, nendega seotud probleemidest võivad tekkida sisserännanute rahutused).

Kuidas ka ei vaataks, ühtegi julgeolekuaspekti ei saa võõraste peale üles ehitada, turvalisuse tagavad ennekõike põlisrahvas ja kodanikud. Pole mingit alust arvata, et globaalseid kriise enam ei tule – vastupidi, need pigem sagenevad, ja siis saab loota ainult oma rahva peale.

UU

Exit mobile version