Üks inimene kirjutas sotsiaalmeedias sellest, kui kummaline oli tal vaadata tänavaküsitlust, millel inimesed vastasid küsimusele, kuidas nad suhtuvad homoseadusesse. Oli üks kahtleja, paar heakskiitjat ja mass “leigeid”, kes vastasid umbes nii: “Nojah, kui nad armastavad, siis võib ju kah!”
Postitaja arvas, et enamik inimesi on ära hirmutatud ja see tundub tõsi olevat. Eestis on juba kohal “tühistamine” selle eest, kui sa ei mõtle nii, nagu valitsev ideoloogia ette näeb. EKRE liikmeks astumine tähendab juba ammu võimalikku ohtu töökoha kaotamiseks. Reformierakond on loonud tugevad totalitarismi alged.
Inimesed ei julge enam tunnistada, mida nad tegelikult mõtlevad (sellega läheneme Venemaale). Paljud seetõttu, et kardavad töökohast ilma jääda ja siis pole millestki laenusid tagasi maksta. Väga suur hulk inimesi aga peidab ennast mugavustsooni ega hakka isegi ebameeldivate protsesside korral arvamust välja ütlema, veel vähem võitlema.
Millega see kõik lõpeb, seda me teame Rootsi näite varal. Veel 50 aastat tagasi olid seal olemas Bullerbyd, kus rootsi lapsed oma mänge mängisid. Täna kõlavad ka Rootsi väikelinnade tänavatel lasud ja plahvatused, sest Lähis-Ida tõmmud mehed klaarivad relvadega oma arveid.
Rootsis algaski kõik nii, nagu praegu Eestis: ettevõtjad vedasid töölisteks sisse odavtööjõudu Kolmandast maailmast; Rootsi lubati tulla kõigil soovijail, et nad saaksid osa heaoluühiskonnast, sõjapiirkondadest võeti põgenikke vastu lausa massiliselt – ning 2015. aasta rändelaine tõigi Süüriast kohale Lähis-Ida maffiaklannid, kes praegu Rootsi linnades lahinguid peavad.
Rootsi migratsioonipoliitika on riigile andnud ka olulisi tagasilööke: kuna sinna on lubatud tulla praktiliselt kõigil, siis on Rootsis ohtralt ka neid, keda kodumaal peetakse terroristideks. Türgi kurdide ja opositsioonilise Güleni liikumise kohalolu takistab praegu Rootsi pääsu NATO-sse. Kui Türgi nõuab vastutasuks NATO-sse lubamise eest teatud inimeste väljaandmist, siis näiteks Ungari vastuseis on põhjustatud Rootsi aastatepikkusest poliitikast Ungari ründamisel – Rootsi on juba aastaid levitanud kuvandit sellest, kui tublid nemad on ja kui halvad on migrantidest keelduvad ungarlased.
Igal juhul on Rootsi kaotanud kontrolli oma maa üle, inimestel pole enam kuskil turvaline ja vaiksed hubased väikelinnad on vaid mälestus. Muide, Rootsis on juba keelatud ka “heade aegade” meenutamine, et nooremad põlvkonnad ei saaks teada, kui turvaline oli elu selles riigis enne massimigratsiooni.
Täpselt sama asi on toimunud homoagendaga. LGBT taktika on teada: kõigepealt toimub ulatuslik kampaania kaastunde äratamiseks, kus nad kirjeldavad endid jõhkralt tagakiusatutena; järgmise sammuna näidatakse agressiivselt oma kohalolu, et inimesed harjuksid ja asuksid mõtlema, et homod on justkui alati nende kõrval olnud; ning lõpuks kehtestatakse oma ülemvõim, kus kogu ühiskond peab lähtuma homode soovidest ja nende ideoloogiat toetama. Rootsi on kõik selle läbi teinud, Eesti on sisenemas kolmandasse faasi. Rootsis on võimas ka naisõiguslusest tekkinud radikaalfeminism, mis kontrollib kogu ühiskonda ja on rootsi mehed jalamattideks teinud, Eestis see alles kogub jõudu.
Just Rootsi teed läheb praegu ka Eesti, sest inimesed on liiga mugavad või juba liiga hirmunud, et revolutsionääridele vastu hakata, paljud aga usuvad, et “meil sellist asja ikka ei tule.” Aga tuleb ja on juba kohal. Eesti on täis võõraid, homod on võimu haaranud ja kõike seda tahetakse sügisel kinnistada vaenukõneseadusega, mis keelab igasuguse kriitika toimuva suhtes.
Muide, Rootsi sai konservatiivse valitsuse ja tundub, et seal hakkab pendel vasakäärmuslusest tagasi liikuma.
Uued Uudised