Uued Uudised

Ukraina toetamisel mängitakse palju ebasiiraid mänge

Eestlastel on saanud kombeks lüüa kuulekalt kaasa sovjetliku olemusega kampaaniates (näiteks kliimavõitlus), kusjuures üheks põhjuseks on hirm sellise Läänest tulnud nähtuse ees, nagu “tühistamine”.

Iga eestlane toetab südames Ukrainat, sest selleks sunnib meid Venemaad tõrjuv ajalooline mälu. Paraku on ka Ukraina-kampaania vastuoluline – mõni rebib “Slava Ukraini” karjudes kasvõi särgi punamadruse kombel lõhki, olemata seejuures sinna sentigi annetanud, samas kui vaikselt tegutsejad on seda vabadusvõitlust tõhusalt aidanud.

Rääkides vastuolulistest ja kahekeelsetest kampaaniatest, tuleb meelde lauljanna Anne Veski “tühistamine” selle eest, et ta hoidus Venemaa agressiooni avalikult hukka mõistmast. Pealtnäha õige surve, sest sellel artistil on jätkuvalt kogu endise Nõukogude Liidu alal kõrge populaarsus, seda kindlasti ka mõlemal pool Ukraina rinnet. Ta on populaarne fännide poliitilistest eelistustest hoolimata.

On väheusutav, et Putini toetajad pöörduks oma diktaatorist ära seetõttu, et Anne Veski agressioonisõja hukka mõistab, see pole venelaste olemuses. Küll aga kaotaks naisartist suure osa oma elutööst, kuulatavuse endise NLiidu alal ja see pole artisti jaoks naljaasi. Lihtsam on vaikida ja lasta kõigil oma muusikat poliitikast mõjutamata kuulata. Sellist otsust võib nii mõista kui ka hukka mõista, aga see on inimlik.

Aga miks peaks Anne Veski oma fänniklubi lõhestama, kui sealsamas kõrval laseb Johanna-Maria Lehtme ühe Ukraina-kampaania kõrge kaarega täis? Ja miks peaks tema esile astuma, kui Eestis vaikib absoluutne enamus Vene poliitikutest, kes peaksid olema riigile lojaalsed ja Eesti suunitlust arvestades ka Putini vastu?

Kui palju on Eestis vene poliitikuid, kes on hukka mõistnud Krimmi annekteerimise ja Venemaa sõja Ukrainas, seda otsesõnu ja vihaselt, seades ennast kindlalt Putini-vastaste hulka? Hoobilt ei meenu ühtegi. Paljud on Ukraina teemal sõna võtnud ja hukkamõistevgi toon on olnud, aga see on kaudne, mitmeti mõistetav, hästisilutud ja sisuliselt selgrootu. Selliste inimeste sekka kuulub kaval ja tark poliitik, Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart.

Suur osa Eesti vene poliitikuid aga on enda päris avalikult Ukrainast distantseerinud ja Venemaa külje alla sättinud ning nendega pole midagi juhtunud, keegi ei “tühista” neid nagu Anne Veskit. Vaja on vaid slaavilikku ülbust, nagu seda on näiteks Mihhail Stalnuhhinil, kelle (nagu ka Yana Toomi) puhul on nähtav üks tendents – hea eesti keele oskus ei taga lojaalsust Eesti riigile ega siirast sõprust eestlastega.

Veel üks sarnane tendents leiab kajastust sotsiaalmeedias, kus kirjutatakse: “Võttes arvesse Eesti positsiooni Ukraina suhtes ja põgenike hulka Eestis, on üllatavalt vähe näha ja kuulda neid ukrainlasi, kes teles ja raadios räägiksid oma maa võitlusest, kutsuksid üles Ukrainat aitama, kritiseeriksid teravalt Venemaad, kasvõi sõimaks Putinit! Kui rääkida ukraina põgenikega, kellest enamik eelistavad rääkida vene keeles, siis poliitikast nad eriti vestelda ei taha, mingi tuimus või ükskõiksus on. Kes nad tegelikult on?”

See on kurb olukord, kui Anne Veski “tühistatakse”, sest ta ei taha, et tema ande austajad talle selja keeraksid, aga Eesti vene poliitikud, kes peaksid olema lojalistid, võivad rahumeeli Ukrainas toimuvat eirata, nad kasutavad võimalust hoida oma üsnagi impeeriumimeelseid valijaid ja pigistavad seetõttu ka Butša ees silmad kinni. Ja neid ukrainlasi, kes Putini pilte põletaksid, polegi.

Hiljuti sai Eesti kodakondsuse tomskilane Andrei Kuzitškin, väidetavalt “poliitemigrant ja vene dissident” – miks ei võiks tema pöörduda avalikult nii Eesti kui Venemaa venelaste poole üleskutsega mõista hukka Putini agressioon Ukrainas? Sama peaks tegema ka “eriliste teenete eest” kodakondsuse saanud Yana Toom, näitamaks toetust Eesti riiklikule poliitikale.

Uued Uudised

Exit mobile version