Uued Uudised

Vaadates kahtede Riigikogu valimiste eel rahvastikupoliitika alusmõisteid – toimub paigalmarss rahvastikurindel 

Aastal 17. jaanuaril 2019. a. kirjutasin artikli, mille esitan siinkohal muutmatul kujul, andmed 2023.a. kohta lisan artikli lõppu. 2018. aasta algul avaldasin seeria rahvastikupoliitikat käsitlevaid artikleid, milledes tuginesin rahvastikupoliitika mõningate alusmõistete esinemissagedusele googeldamisele  esimese kolmekümne viite hulgas.

Esimene artikkel „Miks te kardate kirjutada rahvastikukriisist?“, teine „Miks te kardate kirjutada rahvastikupoliitikast?“  Olles teadlik  meetodi puudustest, annab ta siiski pea tõenduspõhiselt pildi poliitikute, ajakirjanike  ja teadlaste suhtumisest teemasse. Äripõhine Google toob esimeste hulgas välja kõige minevama/loetavama kauba. Viited tulevad ja lähevad, aga teatud püsivuse leiame neis ometigi. Pealegi igaühel on võimalus kontrollida.

Googeldades päringuga rahvastikukriis leidsin viis aastat tagasi esimese kolmekümne viite hulgas enda nime pooltel juhtudest, järgmisel aastal – kolmandikul juhtudest. Googeldades möödunud aastal päringuga rahvastikupoliitika, ilmus Jaak Uibu nimi tulemustesse neli-viis korda, käesoleval aastal ikka neli korda.

Kolmveerand aastat enne valimisi kirjutasin üleskutseartikli „Kel pole rahvastikuprogrammi, hoidku eemale Riigikogust“. Poolteist kuud enne valimisi on ehk parim aeg kindlaks teha kuldterminiga  rahvastikutaaste, kuidas poliitikud, ametnikud, teadlased ja meediategelased oma kohust on täitnud. On ju rahvastikutaaste see, millega tuleb tegeleda, mida kajastada programmides ja projektides.

Guugeldame selle mõistega … ja jälle kohtasin enda artikleid kaheteistkümnel korral kolmekümnest!   Võimatu on tunnustada sellist  olukorda, kus palgalised tegijad oma kohustust ei täida ega kirjuta põletaval teemal. Olen ju ainult autsaider, kes kiibitseb (äkki hoopis kiibistab?) tegijate tegusid ja tegematajätmisi.

Ei saa öelda, et progressi rahvastikuteema käsitlemisel üldse ei ole, aga nagu teosammul ja vastu tahtmist. Just nagu Lauri  Hussari ja Neeme Korvi peenhäälestatud Postimees avaldas minu artikleid – ainult ajalehe netiversioonis ja pildile mõneks tunniks. Miks ei ulatu rahvastikutemaatikasse  arvamusliidrite ja rohkete visionääride hääl? Kus on riigipaiukit nautiv Sirp ja Õpetajate Leht?

Minu teaduslikud uurimistööd mikroökoloogia, onkoloogia ja hügieeni alal on olnud ikka eksperimentaalset laadi ja selle ajel praeguseski töös rakendasin testimist rahvastikualase  kompetentsuse kindlakstegemisel. Tulemus – ükski ministeerium ei täitnud (ei osanud täita?) minu palvet selekteerida rahvastikutaastet mõjutavad meetmed netiväljaandes „Inimloomuse tahumata tahud“ kahte ossa – tõstavad või langetavad sündimust. Või peegeldus selles osavõtmatus kaasa töötada riiklikus prioriteedis? Kumb on halvem – kas ignorantsus või oskamatus?

Kui Riigikohus leidis, et rahvastikukriisi lahendamine on Riigikogu ja Valitsuse ülesanne, siis olles testinud kõiki valitsuse liikmeid nende võimutasandil, leian, et neil pole vajalikku asjatundlikkust selles. Ülo Vooglaiu sõnul juhtkonna ametialane ettevalmistus on puudulik.

Toome näite. Viis aastat tagasi kirjutas mulle Kristina Kallas: “Kuna ma isiklikult olen veendunud, et rahvastiku teema on üks ja ainus teema, mis Eesti valitsejaid peaks praegusel momendil muretsema panema ja mis vajab ülikiiret tähelepanu, siis ma püüan teha kõik endast oleneva, et debatt Eesti rahvastiku teemal tähelepanu alla kerkiks, eelkõige eelseisval valimiste aastal.” Ja kui võim Kristina ees hakkas juba terenduma, pani ta rahvastikuga kohe  puusse, toonitades rahvastiku põhiprobleemina hoopis vastuolu eestlaste ja venelaste vahel.

Teine näide ühest teisest Kallasest – seekord Siim Kallasest. Tema kinnitas mulle kirjas kolm aastat tagasi, et eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi, kuid tal pole aega selle tõsise teemaga tegelemiseks. Selles vastuses peegeldub salakaval ultraoptimism, et rahvaga võib lõputult   reforme läbi viia ja  katsetada, sest rahvas ei hävi. Rahvastikustatistika näitab, et nii see ei ole.

Pole siis ime, kui raha maetakse asfalti, betooni, Rail Balticusse ja meelelahutusse, aga mitte rahvuse kestmisse. Poliitikud leiavad võimaluse tagasi lükata kõik konkreetsed ettepanekud ja seavad üles plagusid vaid eesmärkidest ja lühisõnumitest „meie teeme“ või „meie tagame“. Ollakse juba leppinud rahvastiku vananemise ja vähenemisega ega panustata väljapääsu otsimisse. Mati Hindi sõnul Eesti identiteedi nõrgendamine ja alavääristamine toimub paljudel tasanditel korraga, alates Vikerraadio talumatult labastest ingliskeelsetest pausilauludest ja lõpetades teaduse ning kõrghariduse ingliskeelestamisega. Minu õnnis ristiisa Veljo Tormis meenutas, et kooritsüklit „Unustatud rahvad“ luues oli tal ikka silme ees eesti rahva saatus. Seda ta ütles Tallinna TV jäädvustatud Suure-Jaani kohtumisel 2013.

Illustreerime olukorda Heido Vitsuri 20 aastat kokku võtva kirjaga: “Aastal 1995 käis Kalev Katus minu juures. Siis, kui olukord kõige hullem oli. Oli väga mures. Ei huvitanud tema jutt siis kedagi ja ei õnnestunud ka minul siis kellegi huvi rahvastikuprobleemide vastu äratada. Mõni aeg hiljem Aino Järvesoo kutsel püüdsime huvi rahvuse päästmise vastu tekitada ja kulutasime kogu tema raha igasugusteks kampaaniateks, mida iganes oskasime välja mõelda, täiesti ära. Tulemus oli 0. Ei tundnud asja vastu huvi rahvas ega ka poliitikud. Ametnikest ma ei räägi. Nemad teevad ja peavadki tegema seda, mida nende poliitilised ülemused käsivad, või siis töölt lahkuma. Ja asemele tulevad uued ja sõnakuulelikumad. Ma ei tea, kas see on ükskõiksus, oma täieliku jõuetuse tunne, probleemi mitte tajumine või veel midagi muud. Näiteks kogu õhtumaa kerkinud probleemidest (allakäigust?) tekkinud halvatus. Kuid praegu muretsetakse üksnes seepärast, kas viimane lahkuja ikka tule kustutab.”

Kirjeldatud olukorras pöördusin hiljuti Mailis Repsi kui riigi haridusvaldkonna juhi poole võtta enda peale  vastutus ja initsiatiiv rahvastikutaastes kompetentsuse kujundamises erinevatel võimutasanditel. Seejuures tähtis pole mitte ainult  Mailis Repsi isiklik panus rahvastikutaastesse, vaid just tema kava presidendikampaanias 25. juulist 2016 – luua EV Presidendi rahvastikupoliitika ekspertkogu. Kahjuks President Kersti Kaljulaid seda ideed üles ei korjanud.

Minister Mailis Repsi palusin, et ta oma tollase mõtte ümber fokuseeriks Haridus- ja Teadusministeeriumi rahvastikutaaste ekspertkoguks, mille esmaseks ülesandeks võiks olla programmi ja süsteemi loomine  valitsus- ja  omavalitsustöötajaile kompleksselt demograafia, ühiskonnateaduste ja poliitika alal. Sellise ettepaneku tegin märgukirjas haridus- ja teadusministrile 7. jaanuaril 2019 . Kirja  koopia saatsin  peaministrile, sest just  Jüri Ratas tunnistas Riigikogu ees  aastal 2013, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja  tema initsiatiivil seati koalitsioonileppes 2016. aastal rahvastik riiklikuks prioriteediks.

X                          X                     X

Järgnevalt liigume aastasse 2023. Kordame endise metoodikaga rahvastikupoliitika alusmõistete kasutamist meedias ja Jaak Uibu osa kolmekümneses valimis. Tulemused: 02. märtsil 2023 – päringus rahvastikukriis on minu osa vähenenud  viiendikule, kusjuures  see oli viis aastat tagasi 50%; päringus rahvastikupoliitika on Uibu osa vaid ühel korral. Niisiis võiks rahul olla – nende isikute osa, kel on huvi rahvastikukriisi kujunemise ja rahvastikupoliitika vastu, on tõsiselt tõusnud.

Kuid ärgem kiirustagem rõõmustamisega, sest hindamata on demograafia kuldtermini rahvastikutaaste kasutamine – kuidas poliitikud, ametnikud, teadlased ja meediategelased oma kohust selles osas on  täitnud. On ju rahvastikutaaste see, millega tuleb tegeleda, mida kajastada programmides ja projektides.  Guugeldame selle mõistega … ja jälle kohtan enda artikleid kaheteistkümnel korral kolmekümnest nagu neli aastat tagasi! Valitsuse moodustatud 2021.a. rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni tegevusest pole siin jälgegi. See  koguneb vaid mõned korrad aastas.

Võimatu on tunnustada normaalseks sellist olukorda, kus palgalised tegijad oma kohustust ei täida, ei kirjuta ega analüüsi põletaval teemal. Olen ju ainult autsaider, kes kiibitseb (äkki hoopis kiibistab?)  tegijate tegusid ja tegematajätmisi. Riigikogu ja Valitsuse tegevusetus ilmnevad Eestis sündimuse enneolematus kahanemises. Eelmisel aastal vähenes Eestis sündide arv 2021. aastaga võrreldes pooleteist tuhande võrra, siseministeeriumis registreeritud 11 588 sündi on selle sajandi ja kogu taasiseseisvusaja madalaim näitaja. Meenutame, et  Jüri Ratas tunnistas Riigikogu ees aastal 2013, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja tema initsiatiivil seati koalitsioonileppes 2016. aastal  rahvastik riiklikuks prioriteediks. Kahju, et poolteist tuhat sündimata last on Riigikohtule ja Presidendile näitaja, millele pole vaja reageerida.

Jaak Uibu D.Sc., Aino Järvesoo auhinna laureaat

Exit mobile version