Kui uskuda osa avalikust arutelust, on tänapäeva noored mugavad, vastutusvõimetud ja vähimagi raskuse ees murduvad, justkui „vati sees“ kasvanud. Pärast tänavust riigikaitselaagrit julgen väita vastupidist.
Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna Viru maleva juhtimisel toimunud riigikaitselaagris osales üle 500 noore Lääne-Virumaalt, Harjumaalt ja Tallinnast. Meditsiiniinstruktorina nägin nende päevade jooksul sadu noori, kes olid valmis õppima, kohanema ja pingutama. See kogemus pani mind mõtlema, et probleem ei ole niivõrd noortes endis, vaid selles, milliseid võimalusi me neile loome.
Me kipume õpilaste võimekust hindama liiga kitsa mõõdupuu järgi. Kõik ei pea olema olümpiaadivõitjad, sportlased või silma paistma kunstiandega. Kui mõni neist ei hiilga kontrolltöö või eksamitulemustega, võib seesama noor olla see, kes keerulises olukorras võtab juhtimise enda peale, leiab praktilise lahenduse, hoiab meeskonda koos või aitab esimesena kaaslast, kes abi vajab.
Paljud eluks vajalikud oskused ei sünni klassiruumis nelja seina vahel. Seetõttu on oluline viia noored koolitöö osana tavapärasest rutiinist välja. Metsalaagris pole oluline mitu jälgijat sul sotsiaalmeedias on või kui palju meeldimisi kogus viimane postitus. Kui levi pole, kaob üsna kiiresti ka telefoni tähtsus. Alguses võib see mõnele tunduda katastroof, kuid mõne päeva pärast istutakse lõkke ääres, arutatakse päeva sündmusi ja suheldakse inimestega enda ümber. Selgub, et endiselt osatakse omavahel rääkida ja selleks pole vaja ühtegi rakendust.
Kui tagasi mõelda, siis ka enamiku meie enda kõige meeldejäävamad õppetunnid ei sündinud koolipingis. Aastaid hiljem ei mäletata tavaliselt mõnda peatükki õpikust, küll aga olukordi, kus tuli ise midagi teha, otsustada või vastutada. Riigikaitselaagri väärtus peitubki selles, et seal ei räägita ainult sellest, kuidas midagi teha tuleb. Seal tehaksegi.
Väidetakse, et tänapäeva noored ei suuda kohaneda ega taluda ebamugavusi. Ometi nägin laagris noori, kes said hakkama askeetlikes tingimustes, ööbisid telkides, sõid seda, mida oli ja kohanesid olukordadega, mis olid paljude jaoks täiesti uued. Jah, oli ka neid, kellele tuli vanemad järgi kutsuda, kuid neid oli kokkuvõttes vähe. Kas nende põhjal on õiglane hinnata tervet põlvkonda?
See kogemus pani mind mõtlema ka hariduselus toimuvale. Päevakorras on õpilaste õigused, valikuvabadus ja individuaalne lähenemine. Samas ei tohi kaduma minna arusaam, et areng eeldab pingutust, vastutust ja ka ebamugavust. Noori ei saa ette valmistada eluks, kui eemaldame nende teelt kõik raskused või püüame iga kukkumist pehmendada.
Riigikaitselaager näitas, et kui õpilastele esitada nõudmisi ja anda võimalus end proovile panna, tulevad nad enamasti toime. Vahel isegi paremini, kui täiskasvanud ootavad.
Relva ohutut käsitsemist ei õpita videost. Seda õpitakse siis, kui relv on käes ja instruktor selgitab, miks iga liigutus loeb. Esmaabi ei saa selgeks mugavalt laua taga istudes, vaid siis, kui tuleb ise tegutseda. Orienteerumist ei õpi klassiseinal olevalt kaardilt, vaid metsas liikudes ja otsuseid langetades. Õpetaja võib anda teadmised, kuid kogemus annab arusaamise.
Sama kehtib vastutuse kohta. Laagris tuli olla lõkkevalves, hoolitseda varustuse eest ja täita oma rolli meeskonnas. Kui üks jättis kohustuse täitmata, mõjutas see kogu gruppi. Sellistes olukordades muutub vastutus millekski palju reaalsemaks kui ükski loeng sellel teemal.
Oluline on ka täiskasvanu eeskuju. Õpilased ei vaja ainult juhiseid ja käsklusi, vaid inimest, kelle tegusid nad usuvad. Kui instruktor käsib teha grupil karistuseks kätekõverdusi, kuid seisab ise käed taskus kõrval, jääb sõnum poolikuks. Kui ta aga teeb kätekõverdusi kaasa, muutub olukord kohe teiseks. Juhtimine ei tähenda õigust teisi kamandada, vaid valmisolekut teha ise seda, mida nõuad teistelt.
Riigikaitselaagril on veel üks väärtus, mida pean eriti oluliseks – see aitab kujundada kaitsetahet ja sidet oma riigiga. Seda ei saa õpetada vaid slaidide, õpiku või kellegi teise kogemuslooga. Isiklik kogemus, vastutus ja ühine pingutus on see, mis päriselt loeb. Noor peab mõistma, et riigikaitse ei tähenda ainult relva või vormi. See tähendab arusaamist, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav ja selle säilitamine nõuab valmisolekut panustada.
Mõni noor otsustas laagri katkestada. Samas tekib küsimus, kas tulemus oleks olnud teistsugune, kui sarnaste väljakutsetega puututaks kokku juba varasemas kooliastmes. Vastupidavus, kohusetunne ja enesekindlus ei teki üleöö, vaid kujunevad kogemuste kaudu. Kui esimesel korral ebaõnnestud, ei tähenda see läbikukkumist. See tähendab võimalust järgmisel korral uuesti proovida.
Seetõttu leian, et riigikaitselaagreid võiks olla rohkem ja nendega võiks alustada juba varasemas kooliastmes. Haridusellu mahub see küll. Mitte selleks, et kõigist kasvatada sõdureid, vaid selleks, et kasvatada eestimeelseid, vastutustundlikke, enesekindlaid noori, kes raskuste korral kohe pead liiva alla ei peida. Minu hinnangul ei ole seda võimalik teha ainult koolimajas, kus õpetaja teoorias asja selgitab. Ja isegi kui linnaruumi või alevisse õuesõpet tegema minnakse, jääb levi alles, pood on lähedal või tundub eriti mugav lihtsalt koju sammuda. Metsas selliseid võimalusi ei ole. Seal tuleb kohaneda ja hakkama saada.
Noored ei ole hukas. Võib-olla ei ole probleem nende võimekuses, vaid selles, kui vähe me neilt ootame. Seega toome nad „vati seest“ välja ja anname ometi võimaluse rohkemaks!
Arvo Suurmaa, EKRE