Hiljuti kirjutasin elektrihinnast – olukorrast, kus Eesti inimesed maksid talvekuudel, just siis kui tarbimine on kõige suurem, kohati rohkem kui meist jõukamad põhjamaalased. Nüüd, kui elektrihind on mõnevõrra leevenenud, osalt ka seetõttu, et tarbimine on vähenenud, tuleb surve teisest kohast – tanklast. Ja löök on sama valus.
Saan aru, et Eesti ei määra maailma turuhindu ega mõjuta oma väiksuse tõttu geopoliitikat. Aga riik saab teha otsuseid selle kohta, kuidas hinnatõusu mõju oma inimestele leevendada. Seda on juba tehtud mujal. Hispaania on korrigeerinud kütuseaktsiisi, et vähendada hinnasurvet. Ka Rootsi plaanib kasutusele võtta ajutise aktsiisi langetamise. Ja ma juba kuulen vastuväidet, et “suured riigid saavad endale seda lubada”. Aga vaatame lähemale. Meie lõunanaaber Läti on langetanud toidukaupade käibemaksu, et hoida inimeste toimetulek stabiilsemana. Läti ei ole suurriik. Läti on Eestiga väga sarnane nii suuruse kui võimaluste poolest.
Seega küsimus ei ole selles, kas saab. Saab küll, kui tahta ja seada oma riigi inimesed päriselt esikohale. Siinkohal olen aga nõutu. Kas meie võimul olevad poliitikud ei saa aru, kuidas majandus kõige lihtsamal tasandil toimib? Või nad saavad aru, aga ei julge otsuseid teha? Või loodetakse lihtsalt, et inimesed kannatavad ära.
Praegu jääb mulje, et hinnatõusul lastakse rahulikult edasi minna ja vaadatakse, kui palju rahvas välja kannatab. Majanduse loogika ei ole keeruline: kui kütus kallineb, kallineb transport. Kui kallineb transport, kallineb kaup. Ja kui kallineb kaup, maksab selle kinni tarbija – tavaline inimene. See on lihtne põhjus-tagajärg seos, mida mõistab isegi põhikooli õpilane. Mõned näited: kui talunik toodab toitu, kasutab ta kütust. Kui kütus kallineb, kasvavad tema kulud. Kui veok toob kauba poodi, siis kallim diisel tähendab kallimat vedu. Kui buss viib inimesi tööle või kooli, siis kallim kütus tähendab kas kallimat piletit või teenuse vähenemist. Mitte keegi selles ahelas ei saa pikalt kahjumiga töötada. Seetõttu liigub iga hinnatõus tanklast edasi, samm-sammult, kuni jõuab iga inimese rahakotti. Ja just sellepärast ei ole kütusehind lihtsalt autojuhi probleem. See on kogu ühiskonna probleem.
Riik peaks seda väga hästi teadma. Jah, mõju ei teki alati samal päeval. Aga see tekib alati. Ja kui midagi ei tehta, siis hinnasurve kasvab. Selle asemel, et seda leevendada, näiteks ajutiselt kütuseaktsiisi või käibemaksu korrigeerides, vaadatakse taas pealt. Öeldakse, et “eelarves on raha vähe, katteallikad puuduvad”.
Aga vaatame siis edasi. Mis juhtub siis, kui inimene ei jaksa enam osta? Ta ostab vähem. Ettevõtja müüb vähem. Kasum väheneb. Investeeringud jäävad tegemata. Ja lõpuks laekub riigile vähem makse. See on majandusringlus. Seega ei ole küsimus ainult tänases maksutulus. Küsimus on selles, mis juhtub homme. Mittemidagitegemisele lisaks häirib mind ka vaikus. Keegi ei selgita, mis on plaan. Keegi ei räägi ausalt valikutest. Keegi ei ütle, mida tehakse selleks, et olukorda leevendada. Nii jääbki mulje, et loodetakse – küll inimesed kohanevad. Küll talunik tuleb toime. Küll ettevõtja pingutab rohkem. Küll tavaline tööinimene tõmbab püksirihma koomale. Aga kui kaua veel?
Mis maksab saiapäts? Laulus öeldakse – “kolm hästi pikka paid”. Aga poes ei anta saiapätsi pai eest. Maksta tuleb rahaga. Ja seda raha jääb inimestele iga kuuga vähem kätte, kuigi just äsja hõisati, et kätte jääb rohkem. Silmakirjalik, sest teistpidi võetakse see ikkagi käest!
Riigi valitsejad ei saa mõjutada kõike. Aga saab teha valikuid Eesti inimese kasuks. Ja lahendused ei ole tegelikult keerulised: käibemaksu langetus toidule ja kütuseaktsiisi ajutine korrigeerimine, selge ja aus kommunikatsioon, mida tehakse ja miks. Riigisektori enda eeskuju ja päris kärped, peod ja hüved, ametnike töötasud – sealt saab leida raha vajalike kulude katmiseks, kui ajutiselt aktsiisist nii palju ei laeku, kui planeeriti. Loetletud sammud annavad inimestele lootuse ja tunde, et keegi vähemasti püüab oma riigi elanike heaolu eest seista. Tugev riik ei tähenda ainult täis riigikassat. Tugev riik tähendab, et inimesed saavad hakkama. Praegu jääb kahjuks mulje, et riik ei seisa oma inimeste kõrval ja hoiab pöidlad pihus, et küllap nad ära kannatavad.
Arvo Suurmaa, EKRE