Teoreetiliselt võiks pensionisambasse investeerimine vananeva rahvastikuga Eesti probleemid lahendada. Mammon pannakse kasvama ja seda va puru saab nii palju, et ei jaksa äragi kulutada. Seda siis teoreetilises plaanis ja iroonilises võtmes.
Raha kasvatamise mootor on kaval leiutis, mida nimetatakse liitintressiks. Mingi aja, tavaliselt aasta jooksul teenib investeering tulu, mis liidetakse algsummale otsa. Järgmise perioodi intress arvutatakse kogutulemuse pealt. Mida rohkem seda protsessi korratakse, seda rohkem raha juurde tekib.
Liitintressi maagiat hoiavad käigus kolm komponenti: investeeritav summa, intressi väärtus ja aeg. Et raha kasvaks, peavad kõik kolm piisavalt suured olema. Võime võtta liitintressi kalkulaatori, sinna sobivad arvud sisse toksida ja imetleda graafikuid, mis näitavad suurt tulu. Reaalses elus tulevad aga mängu tegurid, mis teoreetilist tootlust väiksemaks nudivad.
Võtame hüpoteetilise tulevikupensionäri brutopalgaks praeguse mediaanpalga lähedase summa ja eeldame, et see jääb järgneva 10 aasta jooksul samaks. Teiseks eeldame, et teenitava intressi protsent jääb kogu perioodi jooksul muutumatuks ja muud mõjutegurid puuduvad. Brutopalk 1000 eurot kuus, intress 5% aastas, periood 10 aastat. Kokku koguneks selle aja jooksul 9509 eurot, millest intressi osa 2309 eurot. Pole paha?
Kui sooviksime praegusel hetkel sellise varanduse omanikena pensionipõlve nautida, siis võime arvestada igakuise toetusega… 30 eurot. Ehk siis kümme aastat hoolsat investeerimist võimaldaks paar korda poes käia. Aga nukrad uudised siinkohal ei lõpe. Meie pensionifondide pikaajalised tootlused ei ole teps mitte stabiilselt 5%, vaid märksa väiksemad. Vahel lausa miinusmärgiga.
Tootluse puhul tuleb eraldi tähele panna, et väike, aga stabiilne tulu on pikas perspektiivis kasulikum kui üles-alla hüplevad numbrid. Nii et kui keegi reklaamib viimase kuu suurt tuluprotsenti, siis võib selle rahulikult kõrvust mööda lasta ja vaadata pikemaid ajaperioode.
Me ei ole arvestanud valitsemistasusid, mida fondihaldurid kasseerivad arvel oleva raha, mitte teenitud tulu alusel. Kui täiendame oma arvutusi mõistlikult konservatiivsete numbritega, näiteks 10 aasta keskmiseks tulususeks 1% ja fondi haldustasu 0,95%, siis on tulemused hoopis tagasihoidlikumad. Raha koguneb 7216 euro jagu, millest reaalselt kätte jääv intress 16 eurot. See on 10 aasta peale kokku.
Fondi valitsemistasudeks on kulunud 381 eurot, kusjuures need on jooksvat summat väiksemaks näksides kahandanud ka liitintressi baasi. Lisaks ei ole me arvesse võtnud fakti, et fondis olevast rahast kuulub kaks kolmandikku riigile. See lisati teise sambasse kui kingitus, hiljem aga võetakse kingitus tagasi, arvestades selle võrra vähem riiklikku pensioni.
Riigi 4% abil saame teenida veidi suuremat intressi, muus osas tekitab see vaid illusiooni raha kasvamisest. Lahutame riigi osa tulemusest maha. Järele jääb 7216 – 4800 = 2416 eurot. Ei tohi unustada ka inflatsiooni ehk raha odavnemist. Kui võtta inflatsiooni tasemeks stabiilselt 3% aastas, siis kahaneb meie kogutud raha väärtus 1223 euroni, ehk oleme 1177 euroga miinuses.
Arvutusi võib mitmel viisil muuta, näiteks teha investeerimisperioodi pikemaks, arvestada optimistlikuma tulususega, loota palgakasvule, jätta inflatsiooni arvestamata, uskuda imesse. Aga üldiselt ütlevad emotsioonivabad arvud, et 2. pensionisammas ei päästa inimese pensionipõlve nii- ega teistpidi. Mõõdukas pudelite korjamine toob rohkem raha sisse.
Loota raha kasvamist olukorras, kus tekkiv intressitulu teenustasuna kõrvale tõstetakse, on sama hea kui sõelaga vett kanda. Jah, nüüd on fondiomanikud järsku nägijaks saanud ja kinnitavad, et haldustasusid saab tublisti vähendada ning tootlused on nagu paisu tagant valla pääsenud. Selle kohta ütleks klassikud, et hilja, peremees, hilja. Investeerimise kontekstis on aeg sõna otseses mõttes raha ja seda on liiga palju tuulde lastud. Raha ei ole saanud kasvada.
Numbrid näitavad ka seda, et jutt mingist pensionisamba lõhkumisest on pehmelt öeldes põhjendamatu. See ei ole lõhkumine, vaid remont. Seni toiminud süsteem ei kindlusta mitte kellegi pensionipõlve, isegi hõlptulu nautinud fondiomanike oma mitte. Näeme, et haldustasud ja tootlikkus on väga olulised. Natukenegi suuremad teenustasud ja väiksem tootlikkus viivad tulemuse miinusesse.
Pilte roosilisest tulevikust maalitakse ebarealistlikult suurte kasvuprotsentide abil, vaikides haldustasud olematuks. Mõnekümne euro kaupa säästes ei ole puht matemaatiliselt võimalik arvestatavat pensionifondi tekitada. Kui palgast läheb pensionifondi 20 eurot, nagu 1000 eurose brutopalga puhul, siis aastakümneid hiljem saab sealt tagasi samuti mõnikümmend eurot kuus. Ainult et need eurod ei ole enam sama väärtusega, isegi kui pensionifond veel tervise juures ja euro üldse enam kehtib.
Teine pensionisammas võimaldas mingi ajajärgu poliitikutel tekitada mulje, et nad on tuleviku probleemid ära lahendanud. “Säästame, investeerime ja raha jätkub kõige jaoks”, oli nende sõnum. Ilma numbreid vaatamata tundubki see väärt plaan olevat. Kui aga kalkulaator kätte võtta, ei jää ilusatest visioonidest suurt midagi järele.
Teine pensionisammas on petlik lahendus. See on nagu odav koopiatoode, mis paistab ilus ja ehtne, kuni seda kasutada üritad. Mis petliku väljapääsu puhul kõige kehvem — kuni elatakse teadmises, et kõik on korras, ei otsita ka paremaid võimalusi, ning külm dušš tabab pensioniealisi siis, kui nad oma pikaajalise investeeringu vilju maitsta üritavad.
Karl Olaf Rääk
kolumnist