Kirjutasin aasta tagasi, et see, mis toimub Ukraina piiri ääres, on terve mõistuse vastane: et olgu, roppjuhmile venelasele saab tõesti maha müüa mõtte, nagu valmistuks Ukraina neid ründama, kuid nende ca 100 000 mehega ei tee ju Ukraina vastu midagi ära ja nende talvel sealhoidmine maksab – mida need Vene idikad võimlevad…
Nojah, mul (ja loomulikult kõigil teistel, kes sedamoodi mõtlesid) oli ju õigus – toimuv oli ja on täielikult terve mõistuse vastane; ja Venemaa ei suutnud Ukrainas midagi muljetavaldavat ära teha, selle vallutamisest rääkimata, ja maksab juba praegu selle eest rängalt etc etc.
Ma ei hakka pikalt üle kordama, kui ebaadekvaatne ja inimvihkajalik on rašistliku Venemaa maailmapilt ja kui haledalt neil praktikas see impeeriumi taastamine läheb, ent ma tahaksin rõhutada meil selleteemalistes diskussioonides väga alaesindatud laiema pildi tunnetust – nimelt, et elame endiselt II maailmasõja vormitud maailmas.
Jah, 30 aastat tagasi varises Kurjuse Impeerium kokku. Ent kunagi Jaltas ja Teheranis paika pandud piirid ja jõujooned jäid paigale; Venemaa ei tsiviliseerunud, sakslasi hoitakse endiselt ninali mudas, Euroopas on siiani USA väed ja… ülejäänud maailm on endiselt statistid (ja on ju näha, kui rahul Hiina sellega on…)
Kõrvalepõige – ma usun, et iga natukese aja tagant tuleb kõva häälega hõigata, et XX sajand on läbi! See oli progressi ja lootuse sajand. Mõlemast on järel haledad räbalad. (Mõne asja selgitus väärib omaette artiklit – sest näiteks kuigi arvutustehnika ja veel mõned alad endiselt tormiliselt arenevad, ei vii see meid kuhugi – unistasime lendavatest autodest, saime 256 tähemärki, eks ole…)
XXI sajandi maailmas on kõik vähegi tegijad omavahel seotud ja seda tihti üsna skisofreenilisel viisil. Euroopa, sealhulgas meie kasutame endiselt (suuremas osas) Vene energiat ja käib ka igasugune muu koostöö ja kaubavahetus. Selle taustal kiljub keegi, et mida te ometi teete, orkid tapavad ukrainlasi Lääne raha eest, ja teine seal kõrval ei saa aru, milleks üldse on sanktsioonid, ja kolmas…
Oehh.
Vaatame seda asja külmalt ja küüniliselt natuke teisel viisil, läbi rahanumbrite. 2022. aastal toetas USA Ukraina armeed ca 40 miljardiga. (Siin ja edaspidi on mõeldud eurosid, kuid ma usun, et lugeja mõistab, et selle täpsuse piires pole vahet, kui ka oleks juttu dollaritest. Ma olen maailma peal näinud ringlemas numbreid 35-st 48-ni, ja antud juhul oli selline number Reutersis, viitega omakorda Maailmapangale; järgneva mõtet ei muuda mõningane ebatäpsus ja tunnistan, et ega ma pole vaevunud üksipulgi nokkima, kui palju sisaldavad erinevad numbrid näiteks igasugust mittesõjalist abi.)
2023. aastal on planeeritud Ukraina toeks umbes sama summa ja spetsialistide (näiteks Sõjauuringute Instituudi) arvates jätkub sellest tänase „kulu” põhjal ca augustini. Selge ju, et Ukraina peab vastu tänu (esmajoones) NATO toetusele. Ei tohi unustada ka NATO vaatenurka, et Venemaa ei ole oht, kuni see ei suuda Ukrainatki võita.
USA jaoks, pangem tähele, pole see 40 miljardit mingi eriline raha. 20 aastaga kuluti Afganistanis ca 2,3 triljonit dollarit, ehk siis keskmiselt 115 miljardit aastas. Ja mis selle eest saadi? Taliban võttis kõik üle niipea kui USA väed lahkusid. Selles vaates – et neutraliseeritakse Venemaa kolmandiku summa eest – on see raha ju s***ks hästi kulutatud! Venemaa on kaotanud võib-olla juba 100 000 sõdurit, ca 1600 tanki ja ca 8600 muud sõidukit; parematel päevadel tulistasid orkid välja ca 60–70 000 mürsku päevas – Venemaa on kaotanud kindlasti üle poole (võitlusvõimelisest) armeest ega suuda seda (realistlikult hinnates) taastada enne 3–10 aastat.
USA relvad, ukrainlaste veri, eks ole, aga see raha on väga hästi kulutatud…
Ja see raha, muide, on 5,6% USA sõjalisest eelarvest, mis oli 2022. a 715 B$. Niimoodi, puusalt tulistades, võib hinnata, et noh, vast veerand sellest rahast oli otseselt Venemaa ohu vastu (ülejäänud siis Hiina ja muu maailm) – ja ka selles vaates neutraliseeriti Vene oht mingi ca veerandi raha eest.
Me ei peaks kartma välja öelda ka seda, et USA-le on kasulik, et nüüd ostetakse nende gaasi orkide oma asemel. Me ei peaks kartma ka välja öelda, et esimese 6 sõjakuu jooksul sai Venemaa fossiilsete kütuste müügist ca 160 miljardit, millest ca 54%, ehk ca 85 miljardit tuli EU-st. Ja me ei tohiks kindlasti unustada, et suurem osa sellest voolab läbi Ukraina ja muide, Venemaa maksab Ukrainale selle eest! (Ukraina läbilaskevõimekus, muide, on seni ca 1,5x suurem kui Nord Stream 1 & 2 kokku. Sealt jookseb ka täna läbi üle 40 miljoni kuupmeetri gaasi päevas.)
Ja siis on veel olemas Togliatti-Odessa ammoniaagitoru, mille taaskäivitamisest on kogu aeg juttu lausa ÜRO tasemel. Jutt on, arusaadavalt, lämmastikväetistest, ilma milleta arvestatav osa maailmast ei suuda oma elanikke toita. See tooks Ukrainale ca 12 miljardit aastas, aga sama ilmselgelt kasutaksid orkid oma osa tulust ukrainlaste tapmiseks…
Milliste maailmas väga vajalike metallide kaevandustest on arvestatav osa Venemaal? Näiteks uraan ja titaan; no ja tegelikult päris hea hulk muud kraami ka, ilma milleta näiteks see XXI sajandi püramiidide ehitamine või laste ristisõda või kultuurirevolutsioon – rohepööre – kuidagi paigalt ei taha võtta. Mõtleme kõige selle valguses veelkord üle sanktsioonid ja et Venemaa ei ole siiani maailma pangandussüsteemist täielikult ära lõigatud – see on see XXI sajandi skisofreeniliselt läbipõimunud maailm.
Selle kõige valguses on tegelikult väga loogiline, et ei taheta, et Venemaa päris Haiitiks või mõneks selle taseme lootusetuks kloaagiks muutub – siis sealt ei tule enam midagi. Lisaks meenutagem, et Nõukogude Liidu lagunemise päevil oli üks teravamaid küsimusi Lääne mõtlemis- ja vastutusvõimelistes ringkondades, et kelle käes on tuumakohver.
Nii et sõda on meiega tõenäoliselt veel tükk aega – jah, see võib lõppeda homme, kui korraga tuleb teade, et Putin vananes või haigestus või (paremal juhul) suri „loomulikku surma”, ent see võib rahulikult kesta aastaid. Selle kõige valguses on selge, et Lääs ei lase Ukrainal langeda – mis on ainus positiivne moment selle juures. Ent samavõrra tuleb aru saada, miks tahetakse nõrgestatud, kuid endiselt ühes tükis Venemaad. Et tegelikult Läänele sobis see „miljon Gaspromi töötajat ja 140 miljonit holoppi”-skeem ja võimalusel tahetakse selle jätkumist.
Mis aga – oehh taas – tähendab seda, et Venemaa võib ka tulevikus end kellegi peal välja elada, ja see omakorda tähendab, et tuleb olla piisavalt tugev, et orkid mõne teise ohvri valiksid.
Mõneti elame väga näruses maailmas.
Ats Miller, rahvuskonservatiivist kirjanik ja kolumnist
