Hetkel on vara igasugusteks tõsisemateks ennustusteks, sest kuigi teatud mõtteline esimene etapp sõjast on läbi, on samavõrra selge, et see kestab veel tükk aega.
Etapp, mis ilmselgelt on läbi, on Venemaa välksõda Ukraina vastu. See tähendab sõda, mida oleks andnud – esmajoones siseriiklikult – maha müüa „denatsifitseerimisoperatsioonina”. Selline kiire ja tõhus sissetung, mis oleks lõppenud Ukraina valitsusvahetusega, Novorossija tunnustamisega ja Ukraina enda mõjusfääri tõmbamisega ka kõige halvemal juhul vähemalt aastakümneteks.
Vaatleme korraks seda asja natuke teisest perspektiivist – Ukraina sõjalise „korrigeerimise” plaane on Venemaal tõenäoliselt tehtud (liialdusteta!) kümmekond aastat. Selleks, et esimesed (esimesed!) üksused üldse Ukraina piiri suunas liikuma hakkaksid, pidid vastavad plaanid olemas olema kuid varem. Seega valmistas Venemaa seda sõda juba ka taktikalisel tasemel teadlikult ette kindlasti üle poole aasta.
Ja tulemus? Tegelikult on ju ikka hale küll.
Praegu saab tõmmata maha mõned jooned ja teha endale selgeks selle sõja olemuslikult kõige tähtsamad asjad.
Esimene: tuumarelvad. Kuveit ei kuulunud NATO-sse, kui Iraak 1990. aastal selle okupeeris. Kuna Saddami Iraak oli olemuselt väga Venemaa-sarnane jõledus (diktatuur, eneseimetlus, isikukultus, naftaraha, maailma suuruselt neljas armee etc), ei takistanud hirm lõpliku hävingu ees nägemast asju nii, nagu need on, ja eriliselt vaidlemata pandi kokku piisav jõud Iraagi tagasipeksmiseks. (Noh, jah, seda tegi peamiselt USA, aga põhimõtteliselt lõid ju ka teised, isegi Araabiamaad kaasa.)
Venemaaga on olukord teine suuresti sellepärast – mine hullu tea… Jah, USA jõudis omal ajal doktriiniga sinnani, et piiratud tuumasõjale tuleb vastata eskaleerimisega – ainus viis Venemaa-sarnaseid hüääne ohjeldada on neile peksa anda. Viskavad nemad ühe pommi, viskame meie kaks, viskavad nemad neli, viskame meie kaheksa… Tõhus ja töökindel, aga nõuab arusaadavalt mehemeelt. Palju rohkem, kui Lääne lödipükstes praegu on.
Ja see on üks tähtsamatest põhjustest, miks sõda Ukrainas ei käsitleta nii, nagu seda peaks käsitlema – rahvusvahelise kuriteona, millele tuleb lõpp teha. Kõigi vahenditega. Lääneriike kammitseb hirm.
Teine: Venemaa energia. Lääne, esmajoones Saksamaa, aga ka teiste, vähemal määral ka USA käed on verised – relvad, millega ukrainlasi tapetakse, on tehtud nende raha eest. Sellest on nii palju räägitud, et mul pole mõtet hakata kordama fakte – ka veel täna toetab Lääs Vene sõjamasinat iga päev ligikaudu 640 miljoni euroga. Just nimelt sellega seoses kadus kuidagi vaikselt ära ka Venemaa lahtiühendamine SWIFT-ist – see raha peab liikuma.
Jätame spekulatsioonid selle üle, oli see näiteks Saksamaa poolt teadlik küüniline ahnus (ja muuhulgas ukrainlaste ohverdamine) või sinisilmne rumalus, ent asjad on täna nagu on. Ja kogu sakslaste inimarmastus ja õiglustunne aurab korraga müstiliselt olematusse, kui jutuks tuleb energeetiline lahtiühendumine Venemaast. Siis algab jutt „sisetasakaalust” – ehk nii mugav ja paks põliselanik kui sisserändajast moslem (kellel ongi siiralt ükspuha) hääletavad ukrainlaste tapmise poolt niipea, kui tuba külmaks hakkab minema.
Ja muide, selles valguses tuleb lugeda ka Venemaa ähvardusi gaasikraanid kinni keerata – tühi möla, ei nad keera. Sest siis saaks sõda ruttu otsa.
Kolmas asi, mis tuleb endale selgeks mõelda, on vastus küsimusele, kas Venemaa saab Ukrainast jagu? Täna on veel vara öelda, kuid kipub minema selles suunas, et ei saa.
Jah, saaks, kuid vähegi majandusest ja sõjandusest jagaval inimesel peaks ju selge olema, et siis peaks Venemaa alustama „korralikku” invasiooni koos kõige sellest tulenevaga; kui Venemaal algaks homme mobilisatsioon, suudaks Venemaa nii poole aasta jooksul Ukraina alistada.
Jätame hetkel kõrvale sellise arengu hinna Venemaale. Paraku ei ole kahtlust, et Putin saaks sellega hakkama. See umbloll ajupestud mass, mis moodustab vene rahva, ei hakka vastu. Liiga paljud usuvad Venemaal ametlikku propagandat, küll nad neelavad alla ka veel suurema jama stiilis, et NATO on Venemaad ründamas. Ja neid ümber ei veena – ärgem unustagem, et info vaba liikumise tingimustes on meil isegi Riigikogus kümme sihukest kõntsakotti.
Jah, Venemaal on mõistusega inimesi ja on neid ka kõrgete sõjaväelaste hulgas ja riigipöördele võib alati loota, aga ARVESTADA sellega ei saa.
Seni teeb Venemaa (enda seisukohast) paremuselt järgmist ja natuke odavamat asja – terroriseerib tsiviilelanikkonda, ehk pommitab Ukraina linnu varemeteks, et murda võitlustahet.
Veel üks asi, mida samuti tuleks kõige eelneva valguses teadvustada (kuigi see ei ole nii oluline kui kaks esimest), on sanktsioonide mõju Venemaale. Need ei muuda kohe midagi. Aga need ruineerivad Venemaa majanduse nii 5–10 aastaga.
Ja kõik jutud sellest, et Venemaa-Hiina-India moodustavad koos oma satelliitidega mingi uue sõltumatu poolmaailma… ei ole realistlikud (vähemalt enne sajandi keskpaika). Samas, kõige halvem, mis võib juhtuda, on see, et kõik need riigid hakkavad ikkagi salamisi Venemaaga äri ajama. Ainult et see ei aita Venemaad palju – hinnad on siis hoopis teised kui vabal turul.
Vaadake, meil ei ole väga palju rõõmu teadmisest, mida oleks teistel kõige õigem teha või mida Venemaa praegu läbi põeb (kogu see „vene maailma” ja viimase impeeriumi lagunemise jutt, eks ole). Meil ei ole kasu isegi spekulatsioonidest, et võib-olla kasutab Saksamaa ajaloolist momenti ja saab lõpuks üle kolmest põlvkonnast sisendatud süütundest, relvastub ja leiab taas midagi, mida päriselt väärtusteks saab nimetada. Meil ei ole kasu lootusest, et vast sel ajal, kui Venemaal on meie jaoks aega, on Valges majas midagi hernetondist etemat.
Sest ükski märk ei näita, et Venemaa kokkukeeratud jama eest kuidagi vähegi adekvaatselt karistada saaks. Ja kuni neil on keretäis saamata, käivad nad seda norimas. Seega on järgmine sõda paratamatu. Ja tõepoolest, no ei ole ju vaja uuesti retooriliselt küsida, kes on selle sihtmärk. Selge – meie.
Nii et jah, praegu saavad kaitsekulutuste olulise tõstmise vastu hääletada ainult need, kel kas enda meelest toimiv põgenemistaktika läände või lootus soojale kohale okupatsioonivalitsuses. Või on tegu vaimselt vähearenenud isenditega. Meil teistel on lihtsalt viimane aeg hakata huvi ilmutama nende tegelaste kvaliteedi vastu, kellel me end valitseda laseme.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
