Tasapisi imbub ka meie rõlgelt kallutatud peavoolumeediasse teateid, et Kanada veoautojuhid protestivad juba mitmendat nädalat piirangute vastu.
Ma ausalt ei tea, palju neid on. Muidugi on kindlasti valed ametlikud andmed mõnestsajast autost, samas ma päris hästi ei tahaks uskuda ka protestijate endi väljapakutud numbrit 150 000. Konsulteerisin selles osas enne artikli kirjutamist ühe Kanadas elava hea sõbraga ja too naeris – muidugi valitsus valetab. Tõenäoliselt on tänaseks protestijate arv seal 50 – 70 000 juures.
Ära tasub märkida vast kõige valusam asi, millega protestijad on hakkama saanud – praktiliselt suletud on Ambassador Bridge, rippsild Windsori (Kanada) ja Detroiti (USA) vahel, mille kaudu käis ligi veerand USA-Kanada kaubavahetusest. Selle tulemusena on mitmed tehased mõlemal pool piiri pidanud töö katkestama, sealhulgas Toyota autotehased Ontarios. Kahju mõõdetakse miljardites dollarites ja üldiselt võib seega öelda, et protestid on omandanud ülemaailmse mõõtme.
Üldse hinnataksegi seda juba kõige laialdasemaks ja kõige edukamaks protestiks Kanadas vähemalt generatsiooni jooksul.
Mis siis tegelikult juhtus?
Kannatus katkes.
Kui kahe aasta eest see koroonatrall pihta hakkas, räägiti ju nädalatest. Nüüd on möödunud aastad. Enamik inimesi on kahe süstiga vaktsineeritud… ja mitte midagi ei muutu. Nii Kanadas kui meil siin käiavad nii valitsused kui arstid ikka sedasama vana hirmutamise plaati… aga see on hakanud maha käima. Mis on meie meditsiinil viga, et paarsada haiget selle kinni jooksutab? On ikka asi pandeemias või ei suuda arstid loobuda kergest rahast? Miks on vaktsineeritud haiged ja miks neid nii palju parimas eas veidratesse terviseriketesse sureb?
Kanada valitsus paanitseb. Muide, meie oma ka.
On omamoodi kurbnaljakas kuulata, mida räägib Kanada peaminister Justin Trudeau – ta nimetab protestijaid natsideks, kurjategijateks, rassistideks ja nii edasi; et nad olevat „salaühing” (cult) ja et nad ei kuuluvat siia…
Mõtleme korraks, mida ta ikkagi ütles – et mis, kas nad tuleks deporteerida? Miks ma kuulen siin Hitleri kõnesid 30-ndatel ja mulle tulevad silme ette suitsevad ahjud? Retoorika on ju täpselt sama.
Ja võtted on samad. Kanada on jõudnud selleni, et Freedom Convoy’d FB-s toetanud inimeste uste taha tulevad politseinikud jagama voldikut, kuidas rahumeelselt protestida – kas saab veel selgemalt öelda, et sind jälgitakse?
Jõutud on selleni, et politsei võib su arreteerida, kui sa konvoi toetamiseks näiteks signaali annad. Ja politsei loeb (ilma igasuguse seadusliku aluseta, muidugi) ebaseaduslikuks omada kanistris kütust ja otsib autosid läbi (et juhtidel külm hakkaks).
Muidugi leidub ka neid, kes nõuavad, et protestijatel tuleks kummid läbi torgata, nende juhiload ja kindlustused tühistada…
Muide, protestijaid on igasuguseid. Mõned ajakirjanikud teevad veel oma tööd (mitte ei skandeeri ettekirjutatud propagandat) ja Fox Newsi Tucker Carlson on avaldanud intervjuu kanadalasega, kes on sündinud Iraanis: „Mu pere kaotas korra vabaduse, kui ajatollad võimule tulid, ma olen siin selleks, et seda uuesti ei juhtuks.”
Ja sellal, kui Justin Trudeau (ühe teise veokijuhiga tehtud intervjuust pärit kild) „telliseid situb”, on näiteks Windsori linnapea Drew Dilkens hulga ettevaatlikum ja hoidub vähegi kõvemate meetoditega konvoi kallale minemast.
Sest seni on protestid rahumeelsed. Vaatamata politsei provokatsioonidele. (Protestijad salvestasid video, kus tüüp käib ringi ja ässitab neid valitsushoone kallale.)
Ja (pole lugenud, aga neid on kindlasti sadu) ilmub järjest Kanada armee ja politsei veteranide videoid, kus nad avaldavad oma arvamust – et nende kodumaa on neid reetnud.
Vaadake, siin ei ole ammu enam küsimus selles õnnetus koroonas. Küsimus pole enam üldse ei vaktsineerimis- või maskikohustuses.
Küsimus on inimõigustes ja vabaduses.
Kui kaugele võib türanniaga minna „turvalisuse” nimel?
Türannia on, nagu näha Justin Trudeau pealt, joovastav – raske on inimestele vabadust tagasi anda. Ainult et ühel hetkel need, kes pole lambad, jõuavad kõige põhilisemani – et nad on riigi kodanikud, mitte alamad. Kanada kodanikud on taas selle enda jaoks avastanud; meie lambakarjal on veel pikk tee minna.
Nii et jah, me oleme õige mitmes mõttes tagasi mainitud 1930-ndates:
Peavoolumeedia loob uudiste edastamise asemel võimule sobivat kuvandit. Biden avaldab Trudeau’le survet jõu kasutamiseks ja mõlemal pool piiri tehakse ettevalmistusi ametiühingute õiguste vähendamiseks. Politseiülem arvab, et tal on õigus põhiseaduslikest õigustest, näiteks kogunemisvabadusest, lihtsalt üle sõita.
Ja mis meil teistmoodi on? See toimub ju kogu maailmas. Kanada puhul jääb vaid loota, et asjad normaliseeruvad palju enne, kui päris käest ära lähevad. Nagu eespool mainitud (Windsori linnapea näitel), on põhivabaduste austamine, ühe rahva tunne ja reaalsustaju alles väga paljudel kanadalastel. Muide, Kanada sõjavägi on andnud üsna ühemõtteliselt mõista, et nad ei näe põhjust sekkuda.
Üldisemalt on küsimus taas selles, kuhupoole asjad kalduvad. Kas demokraatia toimib ja türanniateks moondunud poliitikud lähevad ajalukku läbi järgmiste valimiste või tuleb enne põhjas läbi käia. Peaministrite ja isehakanud jupijumalate sõnavõtte nii meil kui Kanadas kuulates on demokraatia vabalanguses ja vähe lohutab, et lõpuks vähemalt mõni diktaator maksab tehtu eest nagu Nicolae Ceaușescu.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
