„See artikkel pole tegelikult esimene taoline – ei mul ega laiemalt. Iga nelja aasta tagant veendume, et Eesti on Tallinnas lüüa saanud. Et taas on kolonistide ja kvislingite toel võimul endise okupandi poole koogutav eestivaenulik seltskond.
Ja seda põlvkond pärast okupatsiooni lõppu. Oleme ikka üks saamatu rahvas küll!
Tähendab – vast ei ole vaja pikalt seletada, kui närune on ühe rahva olukord, kui selle pealinnas ja igas mõttes riigi suurimas linnas – peaaegu ainsas kasvavas linnas – on võim viienda kolonni käes. Ajad pole enam ka need, mil linnad võisid võõraste kontrolli all olla, aga maa oli omade käes ja esimesel ajalooliselt sobival momendil õnnestus võim üle võtta.
Põhimõtteliselt on eestlastel valida nelja stsenaariumi vahel.
Neljas, nagu alati, on mittemidagitegemine – nagu seni. Iga nelja aasta tagant teeme kampaaniat, loodame… Ja siis on keskkriminaalerakond taas võimul ja edasi käib korruptsioon ja maksumaksja raha eest erakonnale reklaami tegemine; sinna juurde kuulub ka eestivaenulike meeleolude õhutamine (ei ole mõtet siin korrata, mida kirjutatakse venekeelses meedias, need ülevaated on kõigile kättesaadavad, kes vaid vaevub uurima).
Tallinn on edasi „väike suurlinn”, st siin on toiduahelate nuumamisega saavutatud ametkonna nii madal tase, et tölplusest ja juhmusest on lastud tekkida tavaliselt paljumiljonilisi linnu kummitavad probleemid (liiklusummikud, vilets ühistransport, „magusatele” platsidele tekkivad inetud, ümbruse ja infrastruktuuriga mitte arvestavad ehitised, pidevalt vähenev parkide ja roheala pind etc etc).
Täpset prognoosi on raske anda, kuid arvestades eestlaste jätkuvat väljasuremist (eufemism „kestlik kahanemine” ei tee asja paremaks), muutub see linn tõenäoliselt järgmise põlvkonna jooksul kosmopoliitseks. Vaadake, me peame aru saama ka neist venelastest, kes ütlevad, et Tallinn on „parim venemaa” – läänelik, puhas ja peaasi, ilma kõige selle ilguseta, mida esindab Putin.
Põlvkonna pärast on eesti keel tõenäoliselt kolmas keel Tallinnas ja sealtpeale hakkab osakaal kiiresti langema, sest mujalt Eestist juurdetulijaid ka enam ei ole. Arvatavasti umbes sel ajal algab ka massiline, suuremal-vähemalt määral stiihiline, vabatahtlik eestlaste üleminek inglise keelele. Sajandi lõpuks – finito la commedia.
Kõik stsenaariumid, mis midagi anda võivad, sisaldavad radikaalset muutust.
Esimene võimalus (millest olen suhteliselt hiljuti juba kirjutanud) on pealinna äraviimine Tallinnast. Paljud riigid maailmas on pealinnu kolinud ja enamasti on tegu edulugudega. Kui Eesti pealinn viia kuhugi geograafilise keskpunkti lähedusse, umbkaudu Paide-Türi vahele, saaksime paarikümne aastaga juurde ühe korraliku linna ja kõik Tallinna probleemid leeveneksid.
Sel stsenaariumil on peamiselt see häda, et ainult pealinna äraviimisest ei piisa, siis muutub Tallinn lihtsalt võõraks sadamalinnaks ja pole raske ette kujutada, kui negatiivne ajalootunnetuslik katkestus see oleks. Või öelgem otse – see stsenaarium tähendaks tegelikult Tallinna ohverdamist; teatud analoogia võiks isegi olla vähkkasvaja väljalõikamisega.
Teine, hulga pehmem võimalus oleks pealinnaregioon – sisuliselt lüüa Tallinn suhteliselt iseseisvateks linnaosadeks (neid võib ka tulevikus olla 9) ja panna need kokku ümbritsevate valdadega (6). Mõistliku esindusorganite komplekteerimise loogika puhul ei küüni seniste pidurite mõju üle 30%, mis tähendab, et Suur-Tallinnale on tee lahti muutumaks Õhtumaade linnaks – kõige suurem erinevus senisega oleks siis ausus, inimlikkus ja kompetents valitsemises.
Pealinnaregiooniseadus on suuremal hulgal meie lähiriikidel. Jah, see nõuaks vastava seaduse valmistegemist ja vastuvõtmist Riigikogus. Pealehakkamise asi – oleme just toibumas haldusreformilaadsest rabelemisest, mille käigus kohati ju ka ei lähtutud mitte tervest mõistusest ja perspektiivist, vaid üritati piirid tõmmata nii, et järgmiste valimiste tulemus oleks soodne.
Jah, pealinnaregiooniseadus oleks teatud mõttes trikk, et korruptsiooni- ja stagnatsioonierakond kõrvale lükata. Samas, teiselt poolt oleks seda vaja ka juba sellepärast, et Tallinn koos lähiümbrusega moodustab sotsiaalmajanduslikus mõttes terviku ja kargelt rumal on see lähivaldadele ärategemise vaim, mis praegu valitseb. Aga veelkord, see oleks selline leebe, parlamentaristlik ja ka puhtolmelises skaalas edasiviiv lahendus.
Kolmas võimalus oleks – kasvõi ajutiselt – muuta riigi valitsemise põhimõtteid. Siin omakorda oleks üks loogiline võimalus moodustada Riigikogu teistel alustel, näiteks pool üleriigiliste parteinimekirjade kaudu ja pool territoriaalsete üksuste esindajatest. (Parlamendi optimaalseks suuruseks kipub olema kuupjuur rahvaarvust, nii et ca 100 liiget võib seal ka edasipidi olla.)
Süsteem, kus 20-30-40 tuhande elanikuga piirkonnad valivad oma esindaja parlamenti, on ühelt poolt tugevalt majoritaarne, teiselt poolt aga palju ausam, kui praegune esinumbrite määramine (kel enamasti kohalikest probleemidest kama kaks) pluss tulemusi moonutav häälte ülekandmise matemaatika.
Samadel valimistel moodustuks siis ka vastavat piirkonda valitsev esinduskogu (näiteks ca 12-15 liiget), mis esindaks erinevaid valijagruppe palju ühtlasemalt. Kohalikud omavalitsused praeguses tähenduses jääksid alles, kuid nende volitused ja rahakott oleksid äärmiselt piiratud, kogu reaalne valitsemine käiks eelmainitud esinduskogude kaudu.
Trikk on siin arusaadavalt selles, et Riigikogu valimistel hääletavad ainult kodanikud.
Kokkuvõtlikult – meil on valida, kas me valitseme Eestit või läheme allavett. Me suutsime sobivas ajaloolises situatsioonis iseseisvuse taastada. Saavutus, aga mitte midagi erakordset – sellega on isegi Okeaanias hakkama saadud. Jah, meil ei ole läinud kõige hullemini; meil on isegi Ida-Euroopa skaalas suhteliselt hästi läinud ja see on saavutus, sest meil, kuna olime absoluutselt õigusteta Nõukogude Liidus sees, on pikem tee punapasast välja ronida.
Me ei restaureerinud ju tegelikult 1918. a väljakuulutatud riiki – me oleme loonud kaasaegse demokraatliku riigi. See enam-vähem isegi toimib. Me oleme päris palju ära teinud – isegi vaatamata eestivaenulikule stagnatsioonile Tallinnas.
Riigid ja rahvad arenevad. Või hävivad. Kui me tahame siin maal ettenähtavas tulevikus püsima jääda, tuleb selle nimel tegutseda.
Ja julgeda mõelda.“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
