„Sellenimeline film („Idiocracy”) tuli välja aastal 2006 ja enamasti üritatakse mööda vaadata sõnumist, mida see kannab. Me oleme sisenenud maailma, kus suurele osale „tsiviliseeritud” inimestest on mõistus ellujäämiseks ja eriti sigimiseks pigem takistuseks. Väga ilmselt hakkab sellistes tingimustes intellekt alla käima…
… ja see on juba alanud! USA-s keskmine IQ langeb ja sarnaseid, esialgu ettevaatlikke signaale tuleb paljudest Euroopa riikidest. Meil, tundub, on midagi häbeneda, sest haridusministeerium on täis neid, kes võitlevad koolihariduse lahjendamise nimel (aga mida muud praktikas tähendab eksamite kaotamine?) See pole üldse naljakas – kui ühiskond laseb sel toimuda, kui tugevate baasteadmistega, treenitud mälu ja loogikaga vaimse eliidi tootmisest tähtsamaks muutub, et õpilane end hästi tunneks ja temast kasvaks „korrektselt” mõtlev lumehelves, on märgatav osa teest idiokraatia suunas läbitud.
Asi on naljast kaugel. Rohkem kui tuhat aastat kestis religiooniöö – ajastu, mil teadmised olid privileeg ja mitte igaühele. See ajastu sai läbi muuhulgas sellepärast, et neil, kel oli palju haritud inimesi, tekkis eelis. Need inimesed mõtlesid välja kõik need vidinad, millega sai vastase sõdureid kauge maa tagant harvendada, nii et mass korraga enam ei lugenud.
Renessansi vaimust kantud valge inimene vallutas maailma, lendas Kuule ja võttis kasutusele aatomijõu. Head ajad, paraku, sünnitavad nõrku inimesi, kes edasimineku ja maailma paremaks muutmise asemel hakkavad tegelema asendustegevustega. Jätame hetkel kõrvale kõik argumendid ja argumendilaadse mula, mis antud teemal kokku keerutatakse – vaatleme tulemust. Me oleme sisenemas maailma, kus teadmised ja oskused on põlu all, sest see riivab lollide tundeid, ja haritud ja iseseisvalt mõtlev inimene kuulutatakse tagurlikuks šovinistiks. Kultuuri vägistavad väikehinged juba ka meil siin Kumus.
Me oleme tegelikult juba kaugenemas teaduspõhisest maailmapildist – meie ülikoolides on teadusliku mõtteviisi alla tõsimeeli litsutud selline demagoogiline skolastika nagu „feminism”. Me võime täna veel küsida, et mis ajast on ignorantsus muutunud seisukohaks, ent kümne aasta pärast on see vihakõne ja karistatav.
Kui me räägime nii põhimõttelistest protsessidest, avalduvad kõik kaasnevad efektid suhteliselt pika aja peale, põlvkondade jooksul. Lõssenkism ja muud sellised jaburused ei kadunud mitte sellepärast, et neil oleks midagi viga tänapäevaste „interpretivistlike” teaduskäsitluste valguses (mis, nagu öeldud, on end kuidagi pärisasja kõrvale upitamas), vaid et käis külm sõda ja ühel hetkel läks isegi paadunud kommunistidele rõlgelt skisofreeniliseks tegeleda sotsialistliku aretusega ja osta metsikutes kogustes vilja sisse. Kõik okupatsiooniajal kõrgkoolis käinud õppisid teaduslikku kommunismi – jah, see on juba olemuselt contradictio in terminis, kuid seda suruti ju tõemeeli.
Kokkuvõtlikult: inimesed ei kipu kasutama mingil hetkel saavutatud tohutuid materiaalseid ressursse millekski mõistlikuks. Kunagi saavutati küllus Niiluse orus – ja selle asemel, et kuhugi areneda, läks kogu aur idiootsuse kvintessentsiks, nelinurksete kivikuhjade ehitamisele. Kuni tulid roomlased ja peo ära lõpetasid; sest nemad olid vahepeal tegelenud laevade, relvade ja jalaväe taktikaga.
Järeldused eelnevast on kõige süngemad – läänemaailma ootab ees suur peksasaamine. Küsimus on ainult, kas see on lõplik või nii-öelda karmi äratuse klassis. Igal juhul on see sündmus, mis keerab kõik segamini ja muudab järgneva ennustamise mõttetuks. Ja selles kontekstis oleme meie, eestlased, ikkagi igas mõttes lääne kultuuri, ühiskonnakorralduse ja kogu vaimse maailma paadis. Seega loodame, et tegu saab olema karmi äratusega.
Lähemal kümnel aastal ei juhtu midagi. Kõik läheb halvemaks ja käib alla. Inimesed muutuvad aina rumalamaks ja rumalad hakkavad valjuhäälselt nõudma „diskrimineerimise lõpetamist”. Nii, nagu teatud seltskond üritab kuulutada oma hälbeid normaalsusest kuidagi paremaks või kõrgemalseisvaks, hakkab oma õigusi nõudma võitlev juhmus.
Tugevneb tsensuur, väheneb inimeste privaatsus ja koos sellega hakkab maha käima innovatsioon ja üldse teaduslik areng. Ja see ei ole hüperbool või emotsionaalne väide! Vastandite ühtsus – nii sõnastas selle Hegel oma teooriates, kuigi me tunneme seda rohkem teatud habemike solgitud versioonis. Ummiktee ühiskonna arengus viib varem või hiljem ummikuni ka kõiges muus – CCCP, ehk copy-copy-copy-paste oli olemuslikult määratud aina süvenevale mahajäämusele, kuni hävis.
XXI sajandi versioonis jõuame umbes sajandi keskpaigaks murdepunktini – kui regress süveneb, tegeleb läänemaailm ainult nabaimetlusliku esoteerikaga ja tõelise teaduse keskus kolib vaikselt kuhugi Jaapanisse-Hiinasse; karta on, et Lõuna-Ameerika veel selleks ajaks tegijaks ei tõuse. Sajandi teisel poolel on iga aastaga sellest august aina raskem välja ronida ja millalgi tuleb ka suur sõjaline lüüasaamine.
Ja siin lubatagu olla optimist teatud kõige süngemal viisil – jumal tänatud, et meil on Venemaa. See ei lase ülejäänud maailmal end lõdvaks lasta ja eriti positiivne, et on stimuluseks (selle sõna algses tähenduses, ehk oraks tagumikus) kogu Ida-Euroopale ja sealhulgas meile. Me lihtsalt ei saa endale lubada uniseks Euroliidu tagahooviks muutumist.
See on kõige positiivsem ja ainus nullist mainimisväärselt erineva tõenäosusega stsenaarium – ega see poleks ju ka esimene kord Euroopas ajaloos, kui nii-öelda tsivilisatsiooni juhtiv kese nihkub. Küsida võib ka nii, et kas karmist nõukogude kogemusest oli niipaljugi kasu, et selle läbi teinud ei pühendu nii kiiresti ja jäägitult enesehävituslikele pseudotegevustele, kui liiga kaua muretut küllust nautinud, ja seega vähemalt veel sel sajandil ei lõpe valgustusajastu järgmise pimedusega.
Langusega, millele võib-olla järgmiste miljonite aastate jooksul ei järgne uut tõusu, sest kergesti ligipääsetavad nafta- ja metallimaardlad, see planeedilt Maa võetud hiiglaslik tagastamatu laen, on ära kulutatud.“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
