„H. G. Wellsi raamatus „Jumalate taolised” („Men Like Gods”, 1922, ek 1924 & 1968 pealkirjaga „Inimjumalad”) on üks huvitav võrdlus, mis minu jaoks kunagi varateismelisena, kui raamatut esimest korda lugesin, päris mitu asja õigesse perspektiivi naksatas; seetõttu ongi see eluks ajaks meelde jäänud. Nimelt üritasid kõrgelt arenenud võõrasse maailma sattunud maalased võimu haarata (mh pantvange võttes) ja üks tervemõistuslikum maalane hüüatas selle peale: „Me oleme nagu kari hotentotte Earl’s Courtis tsirkusevankril, kes kavatsevad Londonit vallutada!”
Me elame maailmas, kus isegi omaaegsed omavahel maailma jaganud Euroopa suurvõimud eelistavad koostööd teha. Maailm on nii väikseks jäänud, et planeedi kui sellise piirid on hoomatavad ja tunnetatavad. Euroopa on paras rahvakildude segadik ja Šveitsi Konföderatsioon peaks olema ideaalseks näiteks, et erinevat keelt rääkivad inimesed võivad ühes riigis edukalt koos elada.
Kuna kõik algab ja lõppeb sellega, et üks riik või mistahes vormis liit saab eksisteerida ainult siis, kui suudab end kaitsta, on loomulikult kõige olulisem liit, kuhu kuulume, NATO. XXI sajandi paratamatus on, et meil on lootust riigi ja rahvana kesta niikaua, kui (mingiski vormis) eksisteerib Põhja-Atlandi sõjaline allianss.
Majanduslikus ja laiemalt olustikulises mõõtmes on oluline aduda, kui vähe meid ümbritsevast on Eestis tehtud. Vaatame enda ümber. Laud? Heal juhul eestimaisest puidust, aga kruvid juba ei ole. Ja tööpingid, millega puitu töödeldi, ei ole. Autos, millega see sulle koju-kontorisse toodi, ei ole isegi mitte lõhnakuusk Eestis tehtud! Isegi rahvarõivaid õmmeldakse mujalt toodut nõelte abil, rääkimata kääridest või õmblusmasinast.
Vaadake, apokalüptilise maailmamajanduse kokkukukkumise peale langeb keskmine eluiga paarkümmend aastat juba sellepärast, et surevad mitte ainult kõik need, kes sõltuvad mingitest ravimitest, vaid taas muutuvad letaalseks kõik need meile praegu tühisena tunduvad põletikud-külmetused, millest oleme harjunud peotäie tablettidega üle saama.
Seega, kui meie ja maailmaga midagi kohutavat ei juhtu, oleme niikuinii mingi süsteemi osa. Küsimus on ainult selles, kas oleme võrdne, tunnustatud ja austatud osa või meid lüpstakse haledalt. Ja seega, eeldades, et NATO ja EU kuuluvus ei ole n-ö pakett (kuigi mõned poliitilised jõud üritavad seda nii serveerida), siis jah, me oleme paratamatult maailmamajanduse osa, kuid Eexit tasub alati tagataskus hoida.
Muide, mainitud Šveits on ideaalseks näiteks ka teistpidi – kulub kõigest paar sajandit ja seni maailmas kõige paremates tingimustes elav rahvas sureb välja. Kordan: mitte kusagil maailma ajaloos ei ole veel olnud kellelgi nii häid tingimusi kui retoromaanidel… ja neid praktiliselt ei ole enam olemas. Meie jaoks tähendab see, et ainult tore olemisest ei piisa, meie, eestlased, peame teadlikult pingutama, et oma keelt ja kultuuri hoida.
Ehk siis küsimust ei saa asetada dilemmana: kas iseseisvus või kuhugi kuulumine. Küsimus on, millistesse liitudesse ja mis tingimustel me kuulume.
Ja sellega seoses, antagu mulle võllanaljad andeks, võib ju praegust valitsust vaadates küsida, et kui eestlased valivad end valitsema kaks kriminaalset punti, kelle kogu valimiskampaania oli üles ehitatud kisale, et valige meid, muidu tulevad need teised ja lasevad Eesti põhja – siis kas pole tegu nii lolli rahvaga, kes pole veel omariikluseks valmis ja järelikult on parem, kui neil ei lasta üksteist ribadeks nöökida ja kõike ära varastada ja seega on vähem valus neid kusagilt kõrgema eetikaga paigast valitseda?
Väga raske on heaks kiita seda, mis Euroopa Liidus praegu toimub. Ent veelgi vähem saab uhke olla selle üle, kuidas Eesti end suurema osa sellest sajandist on valitsenud. Ma väidan, et me saaksime tänasega võrreldes väga palju paremini kasutada ära positiivset, mida annab EU-sse kuulumine, ja tõrjuda kõike negatiivset, mis sealt kaasa kipub tulema. Näiteks avaldas EU nördimust Donald Trumpi sotsiaalmeediakontode sulgemise üle – Vana Maailm ei ole päris lootusetu.
Ent EU on teatud sügavamas olemuses paras käkk. See on esmajoones kaubandusliit; tuletagem meelde, et see algas omal ajal sõjatööstuse oluliste komponentide sidumisest nii, et sinna kuuluvad riigid ei saaks omavahel sõdima minna. On saavutatud inimeste, kaupade, teenuste jmt (enam-vähem) vaba liikumine, kuid praktiliselt olematu on koostöö sotsiaalses mõõtmes. Jah, EU-l on oma regionaalpoliitika ja vähemarenenud liikmesriike toetatakse, kuid see ei kompenseeri kogu selle dimensiooni ainult tühjade deklaratsioonidega piirdumist igal tasemel, alates aluslepingutest.
Kokkuvõtlikult, Eesti kõik varemmainitud – 10, 30 ja 80 aasta – perspektiivid peavad algama küsimusest, kuhu me kuulume? Ja seda nii majanduslikus, sõjalises kui vaimses mõttes.
10 a perspektiivis tuleb meil positsioneerida end Euroopa Liidus; NATO-ga selle aja peale tõenäoliselt midagi ei muutu (kui järsku Türgi ei otsusta lahkuda, aga head teed neil minna…) Minu arvates tuleb Eexit vähemalt läbi mõelda – kas liidust saadav kasu ületab kahju? Ja sealjuures esimeseks – kuidas mõjutavad suhted EU-ga suhteid NATO-ga? (Aga veelkord, EU-d tuleb eraldi pikemalt vaadelda.)
30 a vaates on võib-olla kõige määravam, mis Suurbritanniast saab. Kui see laguneb ja lakkab sisuliselt olemast suurvõim, oleme õige mitmes mõttes hädas. Väga raske on ennustada, kas Saksamaa suudab end kokku võtta ja kas USA-l jätkub julgust lasta sel sõjaliseks suurvõimuks tõusta – on ju sakslaste kottimine ja mõnitamine olnud üks asi, milles USA, Venemaa ja suurem osa Euroopa rahvaid seni kolmveerand sajandit rõõmsalt ühel meelel on olnud.
80 a ennustus on juba raskem – peamine küsimus on ikkagi, mis saab Hiinast? Kui see laiutab Uuraliteni, on loonud sõjalise liidu (esmajoones) Jaapani ja Lõuna-Koreaga, on koloniseerinud pool Aafrikat ja nii edasi, oleme hädas. Ja ma mõtlen kogu inimkonda.
Aga väidan, et see kõik sõltub peamiselt ikkagi sellest, mis saab Euroopast.“
Ats Miller
kirjanik ja kolumnist
