Peaaegu ühtki probleemi ei saa lahendada, tungimata selle juurteni.
Miks Tallinna ummikud muudkui pikenevad ja autostumise protsent kasvab aastast aastasse? Miks on ühistranspordisüsteem nii hale ja kohmakas ja justkui tsementeeritud vene aega? Miks kerkib kesklinna aina uusi klaasist ja mujale plekist peletislikke kaste, mis söövad rohelust ja rikuvad üldse kogu elukeskkonna enda ümber? Miks meil endiselt pole jalgrattateede võrku, on vaid eikusagil algavad ja lõppevad jupid?
Tõenäoliselt polegi Tallinnaga võimalik midagi mõistlikku ette võtta, kuni ei muutu paradigma. See linn on Eesti jaoks liiga suur ja jääbki vähkkasvajaks, kuni meil ei jätku julgust ja pealehakkamist lammutada selle valitsemissüsteem.
Eestil on Tallinna karupunni eest ära saamiseks kolm võimalust:
1. Koguda Tallinnas ühe mütsi alla kõik korruptsiooni- ja stagnatsioonivastased jõud. Aga seda pole seni juhtunud, nii et miks see nüüd juhtuma peaks? Pealegi on, ütleme, sotside ja konservatiivide vastuolu liiga suur.
2. Luua Suur-Tallinn, kuulutada see koos Harjumaaga üheks suureks linnaks (mida see sisuliselt ka on) ja muuta näiteks linnavalitsus linnaosade (mida sel juhul oleks näiteks 12–15, mitte 9) saadikute valitavaks; nimetatud linnaosadele antakse ka muudes küsimustes senisest palju suurem võim. See on ilmselt kõige realistlikum tee ja maailmas, sealhulgas paljudes meie lähiriikides, agarasti praktiseeritav korraldus – kuna pealinn ja selle probleemid on erilised, reguleeritakse seda erilise, pealinnaregiooni seadusega.
3. Muuta maakondade-valdade valitsemise korda, võttes neilt praktiliselt kõik õigused. Seda on võib-olla vaja kombineerida haldusjaotuse põhimõttelise muutmisega ja võib-olla kompenseerida mingite mehhanismidega ka riigikogu tasandil. Kogu asja mõte on, et kuna riigikogu valivad kodanikud, tuleb sealtkaudu võimule palju inimväärsem linnavalitsus. Ent see nõuaks hüpet mõtlemises, mis tundub vähemalt praegu meie erakondadele üle jõu käivat.
Mis on alternatiiv?
Kõik läheb halvemaks.
Viimane generaalplaan, mis seda nime väärt on, tehti teatavasti 1960-ndatel. Taasiseseisvumisest on möödas terve põlvkond ja senimaale soperdatakse siia üks teejupike ja sinna teine ja alad, kus linlane saaks puhata või rohelust nautida, parseldatakse maha kinnisvaraarendajatele, kes need järjekordseid kuudikesi täis ehitavad… ja nemad saavad kasu, aga kinnisvara väärtus nende ekskrementeeritud hunniku ümber langeb – kõik teised saavad kahju.
Need kõik teised, muide, oleme meie, tallinlased.
Ja ehitusfirmad ainult ohkavad – kui teed koostööd nende ja nende firmadega, lähevad su planeeringud läbi ja dokumentidele ilmuvad kõik vajalikud allkirjad. Ja kui ei tee, tahad ausamalt, siis su paberid aina seisavad ja seisavad…
Ja bussid käivad endiselt seda 60-ndate teedevõrku järgides.
Ja kui jalgrattateid ka rajatakse, siis ikka nii, et ratturid eelistavad autoteid kasutada, sest ükski normaalne inimene ei lähe vabatahtlikult nendesse sadistlikesse torulabürintidesse oma eluga riskima. Kes küll sellised käkid välja mõtleb? Mis nende inimeste peas toimub? Rattaga ei sõida nad igatahes ilmselgelt kunagi.
Aga jah, linnavalitsusse saab ju ka (teatud tasemest) tööle ainult siis, kui sa oled süsteemi osa. Mida sa oskad pole oluline. Tulemust, linnakodanikud, näeme juuresoleval illustratsioonil. Julgelt 95% linnaelanikke plaksutaks, kui need ametnikud, kes topivad igale poole lamavaid politseinikke, pandaks näiteks öösel 3 ja 5 vahel neid hambaharjadega maha kraapima. Näide? Valdeku tänav: seal oli koolimaja; mitte kunagi pole ükski laps auto alla jäänud; koolimajja tehti linnaosavalitsus ja tänavale tekkis kolm teravate servadega hüpet…
KOV valimised lähenevad. Jälle hakatakse kiirkorras asfalteerima ja üldse tehakse ära suur hulk väljapaistvat nipet-näpet. Sest valija näeb ju peamiselt seda. Ja need tööd, muide, keskenduvad ka peamiselt neisse linnaosadesse, kus on palju juhme valijaid, keskklassi eramurajoonid imegu näppu.
Nii et me ei tee midagi ära naiivsete üleskutsetega käia rohkem jala või sõita bussiga – autostumine on paratamatus, kui linnaviletsusele käib linna haldamine üle mõistuse. Veel vähem aitavad meid igasugused asendustegevused, mis tihti sisaldavad „bio-” eesliitega sõnu – kuigi, jah, võib-olla läheb päikeseelektriga meil siin tõesti natuke puhtamaks, sest kogu saastus ja kõik kaasnevad probleemid jäävad ju kolmandasse maailma.
Sest küsimus pole transpordis. Küsimus pole selles, kas tuleks kuidagi kiusata autojuhte, et miks nad on üksinda või lapsega kahekesi autos. Jah, võib proovida vanas vaimus edasi – et vast aitab, kui Tallinna kesklinna sissesõit veel raskemaks teha ja parkimistasusid tõsta. Liikluse ärakeelamine on tegelikult tõhus meede, nagu näha vanalinnas – autosid ei ole. Ainult et eestlasel pole ka enam sinna üldse asja…
Linnaelanik peaks enda jaoks selgeks mõtlema, et tegelikult on täiesti ükskõik, kuhu istutatakse järgmine pink. Küsimus on selles, kuhu linn läheb? Kuhu arenevad elurajoonid ja kus on töökohad ja kuidas teha nii, et ühest pääseb teise, sealhulgas hommikul ja õhtul, kui paljudel on korraga sama mure? Ja oma arvamus tuleb öelda valimistel.
Tegelik küsimus on, kuidas saada linna valitsemast ära need omakasupüüdlikud kretiinid, kes on lubanud Tallinna looduslikus nõelasilmas, lahe ja Ülemiste järve vahel vohama city-äbariku, samas kui poole tunni tee kaugusel on inimtühjad võserikud ja teed, kus sõidab üks auto tunnis. (Pole midagi lihtsamat: elumajadele tuleb kehtestada nõue 1,5 parkimiskohta korteri kohta ja asutustele selliselt, et kõik töötajad ja kliendid ära mahuvad; ja siis mingi aja jooksul rakendada seda ka tagasiulatuvalt.)
Tõepoolest, kui on ikka hirmus tahtmine haamriga pöialt võmmida või endale varba peale soristada, siis kes meid ikka keelab…
Ats Miller
kirjanik ja kolumnist
