„Jah, juttu tuleb Terviseameti külmlaos toimunust. Ma ei leia mõtet korrata fakte; tõenäoliselt on avaldatus endiselt väga palju valet ja varjamist, kuid põhiline peaks selge olema – kolme miljoni eest temperatuuritundlikke ravimeid on kõlbmatuks muutunud. Ma katsun normaalsele kodanikule arusaadavalt selgitada, kuidas sellised asjad juhtuvad.
Igal rahval on oma Eriti Rumal Küla (või linn, alev, maakond…) Eestil on see enamasti Kilpla. Ajad lähevad edasi ja olud muutuvad, Kilpla-lood tunduvad Eesti riigiametnike tegevusega võrreldes leebed, lõbusad ja üldiselt ikkagi inimsõbralikud.
Sest vaadake – kilplased ei valetanud üksteisele jõhkralt näkku, nad siiralt uskusid sellesse, mida teevad; nad ei korraldanud nõiaprotsesse, et kedagi tuleriidale saata; ja nad ei elanud teiste keskel ja teiste arvel, nad maksid oma lolluse tagajärjed ise kinni.
Seda loogikat jätkates tekib paratamatult mõte, et Eesti on tervenisti üks suur Kilpla, mis, ajaga kaasas käies, on asutanud MTÜ, mis neid valitseks. Selleks annavad nad iga kuu päris suure osa oma sissetulekust nimetatud MTÜ-le. Paraku aga, kuigi kavatsused olid head, on läinud nii, nagu Kilplas ikka läheb, ja aeg oleks MTÜ nimi asjakohasemaks muuta – valitsuse asemel mainitud Pidurid ja Tropid.
Ma olen päris pikki aastakümneid töötanud nii erafirmades kui riiklikes ja poolriiklikes moodustistes. (Nende viimaste alla tuleb lugeda institutsioonid, mida suuremal-vähemal määral peetakse ülal maksurahast või millel on mingi monopoolne seisund [Eesti Energia, RMK etc]; sarnaselt käitus omal ajal ka Eesti Telefon, kellel oli konkurentide ees määratu eelis okupatsiooniaegse võrgu näol.)
Kui ma noorem olin, 90-ndatel, suutsin veel kummastust tunda, et näiteks EBS-is oli esmaspäeval juhtkonna koosolek ja kolmapäeval küsiti, kaugel asjad on, ja Eesti Telefonis vaadati sind imelikult esimesed kolm kuud, kui söandasid uurida, kas kuhugi on jõutud…
Ma olen midagi sarnast läbi elanud – kinnisvara-tegelaste (nimesid nimetamata, sel pole enam tähtsust) tehtud ülikallis ja ultravinge serveriruum kuumenes ühel päeval üle, sest mõlemad konditsioneerid ütlesid üles ja – no mis te arvate? – häire kuhugi ei jõudnud. Minu vabanduseks oli, et ma olin seda asja juhtinud vähem kui pool aastat.
Seda ei juhtunud minu ajal enam kunagi ja niipalju kui mina tean, ei ole ka rohkem juhtunud, sest mõned minu kehtestatud „traditsioonid” olla elus – alates näiteks sellest, et kord kvartalis katsetatakse süsteemi jõhkral viisil: minnakse kuumapuhuriga serveriruumi ja soojendatakse andureid…
Siin on väga oluline mõista põhimõttelist vahet kirjeldatu ja Terviseameti külmlao juhtumi vahel. Esimesel juhul oli ettevõtte juhtkond huvitatud, et kontrollitud temperatuuriga ruumis püsiks temperatuur kontrolli all. Neil ei olnud vaja rohkem teha, kui anda õigused ja volitused seda tagada IT-juhile (st antud juhul mulle).
Rohkem polegi vaja öelda, kuigi paraku tuleb see üle seletada inimesele, kes suurte ettevõtete ja riigiasutuste (ja selle eriti õnnetu alaliigi, Eesti riigiasutuste) loogikat ei tunne. Alustades tagantpoolt – „õigused ja volitused”. Ehk kui külmaruumid on sinu vastutusel, siis on sul selleks ka eelarve ja õigus otsuseid teha.
Enamikes eraettevõtetes on see nii intuitiivne, et nende töötajatel on raske aru saada, millest jutt. Ent MTÜ-s Pidurid ja Tropid tuleb raha taodelda läbi skolastiliste sümpoosionite kadalipu ja otsused võivad aastaid ringelda kabalistlikel kooskõlastusringidel…
Esimeseks mainitud juhtkonna huvitatusega, et nende valdkond toimiks, on sama lugu selles mõttes, et valitsuse puhul on raske kujutleda, et asjad kuidagi teisiti oleks (ja selleks olekski abiks nimevahetus!)
Arusaadavalt on sellisel sedastusel natuke paskvilli maik juures, kuid riigiasutuses töötava ametniku tegevus on täiesti arusaamatu, kui me kogu aeg ei pea meeles, mis on tema peamine motivaator ja liikumapanev jõud – isiklik kasu! Püüd iga hinna eest oma kohast kinni hoida ja võidelda end välja tasandile, kus liigub raha – kust alates annab juba arvestatavalt varastada.
Mitte keegi ei ütle seda välja ja – tõepoolest väga umbes – pool kuni kolmveerand ametkonda ei mõtle sellistes kategooriates. Ja mitte mõistmisest, et nad on liiga juhmid, et edukalt vahelt teha. Jah, on palju ausaid, oma tööd südamega tegevaid ametnikke!
Paraku aga on just kinnisvaraga tegelejate ülemised astmed mehitatud tõenäoliselt eranditeta väga libedate ja vilunud korrumptantidega. Sest seal liiguvad suured rahad; millest osa tuleb arusaadavalt maksta parteikassadesse. Meie näeme tulemusi – Riigi Kinnisvara AS teenused-tehtu on kallis ja halb; isegi ministeeriumid ja muud riigiametid, kellel valida, eelistavad nendega mitte asju ajada.
Antud juhul – lugege artikleid! – seda, et RKAS-i seadmed töötaksid, keegi väga ei eeldagi… Ainult et MTÜ Tropid ja Pidurid tegi ju riigihankeid ja paberipakid, mis on seotud nende haledalt kööbakate külmladudega, on väga kõrged; kõik tingimused on justkui kirjas, kõik on seadustega vastavuses ja paberid korras…
Ehk juriidiliselt on kõik korrektne. Pole isegi tähtsust, kas leitakse lõpuks see õnnetu „superadministraator” – niikuinii selgub, et vastutus on hajutatud ja kui keegi ka süüdi määratakse, siis on ta kohta vahetanud ja tagantjärele ju kedagi vastutusele ei võeta.
Seega kokkuvõtteks – jälgigem huviga seda tsirkust. Ent mõistkem, et see oli teatud laiemas mõttes paratamatus – kõige tõenäolisemalt andiski ju asi järele esimeseks ilmselt kõige ilgema korruptsioonipesa tehtud käkis, mida haldas kõige lootusetumatest äparditest ametkond. RKAS-i tegemistest tuleks eraldi kirjutada, ent see, kuidas Terviseamet on olnud peamiselt risuks jalus koroonaepideemiaga võitlemisel, on väga hästi välja toodud näiteks Ahti Kallikormi ERR-is ilmunud artiklis.
Veel hullem – meil tegelikult vedas, et üles ütles kõigest üks külmladu ja hävis kõigest 3 miljoni eest ravimeid. Jah, me oleme lasknud riigi valitsemise käest. Me oleme lasknud tekkida ametnike ringkäendusel ja neid ei julge puudutada „valitud rahvaesindajad”, kes sõltuvad nende makstud obrokist. Me oleme lasknud MTÜ Pidurid ja Tropid kohutavalt suureks ja teovõimetuks paisuda ja ma tõesti ei tea, kui karme äratusi loomupäraselt rahulikule ja leplikule eestlasele veel on vaja, et siin probleemi näha.
Kala hakkab mädanema peast ja siin ei ole muud lahendust, kui lükata kõrvale Pidurite ja Troppide palgal olevad poliitilised jõud ja seejärel lüüa minema mädanema läinud osa ametnikkonnast.“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
