On asju, mida ma kirjutan igal aastal ja igal aastal lisan ka midagi sellist: „…. seda kõike õpitakse majanduskursuste algtasemel ja on lihtsalt masendav, et rumal enamus sellest aru ei saa…”
Kordame siis üle: raha on kõigest väärtuse sümbol; teatud mõttes on raha väärt vaid niipalju, kui seda usaldatakse. Liigub ringi ka igasuguseid vandenõuteooriamaigulisi kirjutisi-videosid, kus nähakse midagi olemuslikult saatanlikku selles, kuidas keskpangad, kooskõlastades asja valitsusega, „tühjast õhust” raha teevad. Hm, eks see nõuab pisutki õppimist ja mõtlemist, et aru saada, et nii see tõepoolest käibki.
Võtmesõna on siin usaldus ja praegune inflatsioon on praktiline demonstratsioon, mis juhtub, kui riigi-ühiskonna ees seisvaid probleeme püütakse lahendada trükipressiga. Jah, tagasilöök ei tule kohe ja kogu seda protsessi annab natuke juhtida, kuid sisuliselt tähendas koroonatralli ajal juurdetrükitud raha, et kõigile ja kõigele kehtestati lisamaks – me kõik muutusime hulga vaesemaks, meie rahast-sissetulekutest veerand „auras ära”.
Pean tunnistama, et mul tuleb aeg-ajalt lootusetus peale – ma esitasin juba kolm aastat tagasi, kui kogu see jama peale hakkas, retoorilise küsimuse: „Kes need pikad jõulud kinni maksab?” Ilmselge – meie kõik. Me ruunasime ja lagastasime halastamatult ühiskonna normaalset toimimist ja nüüd tuli tehtu bumerangina kuklasse.
Ah jaa – keegi muidugi ei vastuta, tegijatel jääb õigustusi ülegi… Loll saab kirikus ka peksa ja häda rahvale, kes sellised end valitsema valib!
Kirjutasin eelmises artiklis koroonatsirkusega kaasnenud inimõiguste rikkumistest ja mõned tuttavad kommenteerisid, et nemad seda küll sellisena ei tajunud.
Kui ei tajunud, siis on see väga kurb. See tähendab, et nii mõtlev inimene ei ole aru saanud filosoofilistest põhimõtetest, millel seisab renessansis sündinud Lääne väärtusruum. Selles valguses tuleb kardetavasti revideerida usku, et inimkond on kuhugi jõudnud või natukegi arenenud – järjest realistlikum tundub, et väga suur osa on nõus loobuma vabadusest turvalisuse nime; et ees seisab uus orjaaeg.
Või on see kasvav Hiina mõju? Kultuur, mis ei ole kunagi vähimatki pidanud inimvabadusest ja mingitest universaalsetest õigustest, on järjest agaramalt mürgitamas lääne vaimset kliimat. Venemaast ma ei räägigi ja paraku on ju nii, et suurem osa maailmast ei ole kunagi mõttes valgustusajastusse jõudnud. Mädaneme ka seestpoolt – hea elu sünnitab vaimset laiskust ja igasugust marksismijuurtega „võtame tegijatelt ära” vaimset sõnnikut.
Ma ei tea arstiteadusest suuremat, nii et ma ei ütle sõnagi arstide-teadlaste töö kohta, ent ma oskan päris hästi arvutada. Võtame lahti omaaegsete pandeemiate suremuse protsendid-numbrid ja võrdleme viimaste aastatega – kuulge, siin on vähemalt kümne, isegi sajakordsed vahed! Jah, mingi eluea langus jmt on nähtavad, aga siinkohal, tõsiselt – on keegi proovinudki objektiivselt uurida, kui suur osa sellest on hoopis ühiskonna lukustamise tagajärjed?
Oh jaa – elektri hind. See nõuab eraldi vaatlust, kuid see on saavutatud mitmekümne aasta sõgedalt Eesti-vaenuliku soperdamisega, alates põlevkivijaamade sulgemisest ja lõpetades kontrolli äraandmisega elektri hinna üle. Ja mingit kasu pole, aga ei suuda kordamata jätta – ma kirjutasin, et nii läheb, juba 10 aastat tagasi.
Hüpates mitmest vaheastmest üle – eks ma oma naiivsuses ei viinud veel mõne aasta eest kokku – ühelt poolt –, kust leitakse riikide etteotsa nii lolle inimesi, kes ei saa aru, et puhtmatemaatiliselt on kinnijooksmine sisse kirjutatud sellesse elektribörsi pooletoobisesse imitatsiooni, ja – teiselt poolt – kuidas küll võimeldakse tagatud energiast 4–5 korda kallim rämpsenergia (päikese- ja tuuleenergia, mis on täiesti ennustamatu ja mida suurem osa ajast ei ole ja mis seega on elektrivõrgule ainult koormaks) konkurentsivõimeliseks? Noh, ära nägin…
Vaadake, riik on teatud üldisemal tasemel selleks, et selle moodustanud rahvas ellu jääks. On olemas liidud ja on võimalik sidudagi oma saatus kellegagi, kellega on ühine tee. Antud juhul näitab EU meile keskmist sõrme, öeldes – ka läbi kohalike sõltlaste –, et teate, eestlased, kedagi ei huvita, et teil oli okupatsioon ja elate külmas kliimas.
Kõige hullem – mõistkem, et Euroopa Liidu poolt ongi positiivne, et meil ei ole riiki, on kari sõltlastest tölle. Noh, läks nii, et meile öeldakse läbi inflatsiooni ja elektrihinna, et jah, hakkate vähem elama – euroliidus tõepoolest ei ole seda mehhanismigi, mis peaks seisma riigi eest, mis ise enda eest ei seisa.
Viimase aasta elukalliduse tõus on otseselt käpardliku valitsemise tulemus ja osa häda seemneid on külvatud juba poole põlvkonna eest. Meil ei ole juba paarkümmend aastat olnud valitsust, millel oleks praktikas midagi nägemuselaadset; ainult, kuidas tiksuda järgmiste valimisteni.
Osa protsesse on muidugi juhitud kaugemalt – rahatrükk käis tegelikult terves maailmas ja ka rohejaburdamist ei ole kohalikud külahullud välja mõelnud. Ent ei tohi unustada, et tänu meie valitsuse fenomenaalsele rumalusele või inimvihkajalikkusele – valige ise – tabasid hädad meid teistest rängemalt.
Samuti ei ole mingit tähtsust, mis lõust on raha peale trükitud – EL on ikkagi niipalju ühine majandusruum, et oma lõustad rahal tähendaksid kõigest minimaalselt 3% lisakulusid.
Inflatsiooni mõttes on tähtsust peamiselt sellel, et palgad-pensionid-toetused ei ole kasvanud samas tempos; ja oluline on võrdlus teiste EL-i riikidega. Tuleb lisaks aru saada, et kui ei kasva näiteks pensionid, võetakse elatusvahendeid ära pensionäridelt, ja kui ei kasva lastetoetused, võetakse raha ära lastelt.
Ehk otsustades koroonajama kompenseerimiseks „õhust” raha juurde tekitada, tehti otsus seda kõigilt ära võtta ja jagada ringi (toetustena näiteks). Selline kiiruga ümberjagamine on kaugel õiglusest ja üldse lonkab kõiki jalgu (ja kogu toimuvat jälgides on neid ilmselt paaritu arv…)
Elektrihinna kallinemine on rohejaburdamise tagajärg – samuti vältimatu hetkest, kui hakati massiliselt suruma muidu konkurentsivõimetut rämpsenergiat. Meie saime jälle kõige kõvema mataka, sest meil on kõige lollim valitsus. Matakas ise – ka näiteks EL-i konkurentsivõime pihta – oli, kordame, paratamatu hetkest, kui otsustati luuludest kantuna hakata tegelema viljatute asendustegevustega.
Mis edasi saab? Läheb aina hullemaks.
Ats Miller